Puhjalaste tavatu hingekosutav reis Soome

Puhja koguduse esindus käis külas Kauhava kogudusel Soomes, viies sõpradele muusikalist külakosti lasteorkestrilt.

Paarikümne aasta eest sattus pärast Puhja tervisekeskuse põhjalikku uuenduskuuri seda õnnistama kauge põhjamaa kirikuõpetaja Seppo Ruotsala. Nii sai alguse tutvus Kauhava ja Puhja vaimulike ning koguduste vahel. Tutvusest sugenes sõprus, sõprusest said alguse vastastikused külaskäigud.

Külakostiks muusika
Saamaks aimu, kui üüratu kaugel asub see Soome paik Puhjast, peaksime ette võtma Euroopa kaardi. Avastame üllatusega, et Puhjast Kauhavasse on linnulennult pea sama pikk vahemaa kui Moskvasse või Varssavisse. Sestap on mõistetav, et nii pikki retki saab endale lubada üpris harva. Mis häda ajas siis nüüd meie koguduse saadikuid ette võtma tervelt nädala kestnud (kultuuri)dessanti põhja? Võiks naljaga pooleks tõdeda, et hingehäda. Igatsus kalleid ligimesi näha, kes pealegi on nii palju aidanud kohalikku kogudust ja koguduse kaudu ka Puhja valla rahvast. On ju see odav riidekraam, mida pühapäeviti kiriklast oma kodudesse tuuakse, siia saanud suuresti kauhavalaste vahendusel.
Mida oleks meil, eestlastel, võimalik vastutasuks soome sõpradele külakostiks viia? Ikka seda, mida on. Puhja koguduse koori solist Eveli Roosaar on tunnustatud viiulipedagoog, kel palju andekaid õpilasi. 37-liikmelisest rühmast olidki 2/3 lapsed, ülejäänud olid nende (muusik)vanemad või abijõud. Isegi bussijuht Meelis lõi kaasa ühises laulukavas; vaid kaks viisivõimetut meest ei pääsenud lavale: tohtrist Toomas videomehe rollis ja allakirjutanu fotokaamera taha varjudes.

Kirikutes ja vanadekodus
Astusime üles Kauhavas ja sealseis sõsarkirikuis, tagasiteel ka Rannu sõpruskoguduses Lammis ning Karula sõpruskoguduses Hämeenkoskil. Kogu turneele pani punkti kontsert esinduslikus Helsingi Lauttasaari kirikus. Üks ülesastumine oli ka vanadekodus.
Kuna sattusime Soome just sealse kooliaasta alguseks, oli võimalus mõne palaga ilmestada erilisi lastejumalateenistusi kolmel korral; eriline oli kogeda lastest pilgeni täis kirikuid ja seda, kui hästi sealsetele õpilastele meeldisid meie n-ö vanamoodsad lood.
Põhirõhk oli eesti vaimulikul rahvamuusikal, mille täienduseks olid klassikapalad. Tegu oli isevärki kammerkoosseisuga: viiulitele lisaks kaks tšellot, kaks kitarri, kannel, kontrabass, kaks flööti, saatepillina muidugi klaver ja jätkulooks ka orel.
Arvestasime kogu turnee kuulajaskonnaks kokku umbes 1200 või enamgi soomlast. Iseloomulik oli rõõmus üllatus nende nägudel, kui avastati, millisel tipptasemel nii noored inimesed suudavad musitseerida. See oli endalegi liigutav elamus. Arutasime mõne mehega isekeskis, milline eesõigus on üha uuesti tasuta osa saada energiast pakatava lustiga esitatud helinditest orkestrilt, kus osalesid nelja- kuni 17aastased lapsed.

Üksteist toetades
Lisaks rõõmule muusikast hämmastas selle kirjaloo kirjutajat veel miski, mis ilmnes kogu pika reisi argihetkedel: kohati hirmpikkadel bussis veedetud tundidel, harjutusaegadel, vabadel momentidel ja ka laste mängu- ja mölluhoos, isegi öösel. Olime kõik need seitse päeva tihedalt koos, paljud esmakordselt teistega kokku puutudes.
Me hoidsime ja toetasime üksteist, ei olnud mingeid tülisid, ka mitte õnnetusi – see oli uskumatult vahva kooslus. Hingekarjasena sain ma (positiivses mõttes) šoki. Just nagu polekski me «õiged» eestlased olnud. Just nagu polekski noored (jälle) hukka läinud. Kui Taevas on olemas, siis sellise seltskonnaga ma tahaksin sinna jõuda ja jäädagi. Mulle kui vaimulikule heiastus sel reisil mingi taevalik eelmaitse, see kogemus andis ja annab jätkuvalt usku inimestesse, hoolimisse, armastusse.
See pikk ja kulukas reis tehti meile sisuliselt välja: sõidukulu, söök, ööbimine – kõik. Takkapihta sai bussitäis eestlasi võõrustajate kulul pool päeva möllata lõbustuspargis nii palju, kui aga julgust ja jaksu jagus. Või süda välja kannatas.
Siinkohal tahame südamest tänada ka Puhja ja Konguta vallavalitsust, kes otsustasid meie muusikareisi toetada omapoolse ja hästi paraja rahaabiga. Oma sõbrakäe ulatas Kristel Neitsov-Mauer Saksamaalt, kes oma sõpradega korraldas spetsiaalse heategevuskontserdi, mille tulud läkitas Soome reisi kulude katteks.
Hea sõnaga peab meeles pidama Eveli Roosaart kui suurima vaeva nägijat ja Miina-Liisa Kuusemaad, kelle kanda oli korraldaja osa. Bussijuht Meelis Udso hoolde usaldasime kõik oma hingekesed ja ta oskas puhtalt välja tulla ka ühest avariiohtlikust olukorrast. Endamisi tänan ka Taevaisa seal ülasfäärides õnnistamise ja hoidmise eest.
Kui aga kasust rääkida, siis ei peagi see olema tingimata omakasu. Hea tunne on mõelda nendele soomlastele, kes said ahhaa-elamuse kohtumisest meie muusikatalentidega. Hea on teada, et keegi mõtleb seal 600 kilomeetri kaugusel imestusega: «On need eestlased alles vahva laulu- ja muusikarahvas!» Mõnus on teada, et meid oodatakse tagasi.
Naasime Eestisse hingelt tohutult rikkamatena, kui minnes olime. Midagi läbielatust jäi meenutama salvestus helis ja pildis DVDna, mille abil saab testida, kas käesolev reisilugu on üks kahtlane muinasjutt või on sel ka tõepõhja all.
Tiit Kuusemaa,
kroonik