Püha Vaimu ootus

Taevaminemispüha (25. mai) oli Jeesuse maapealse etapi triumfaalne lõpetus. Ta läks tagasi taevasse ja kõik võisid veenduda, et Kristus oli tõeline Jumala Poeg, kes naasis Isa juurde. Päästja maapealne elu jäi seljataha ja ta läks koju. Jüngrite jaoks oli see ühest küljest tõendus sellest, et nad olid järginud õiget õpetajat, teisalt aga tähendas see neile kellestki olulisest lahkumist. Ilmselt oli nende südames palju küsimusi, mis olid seotud tulevikuga. Nad tahtsid teada, kas nad ka tulevikus saavad kogeda Jumala lähedust ja juhtimist.
Enne taevasse minemist tõotas Jeesus anda jüngritele Püha Vaimu, kes on nendega elu kõigil hetkedel. Kui Püha Vaim tuleb inimesesse, siis ei ole inimesel vaja enam karta tuleviku pärast, vaid ta võib usaldada kogu elu Jumala kätesse, sest Jumal tahab talle parimat. Nii polnud jüngritel vaja enam Jeesuse taevaminemise järel muretseda, vaid nad võisid oodata Püha Vaimu tulemist.
Meiegi elus on omajagu probleeme ja muresid. Taevaminemispüha ja nelipühade vaheline aeg on antud meile selleks, et võiksime olla avatud ja oodata oma ellu Jumala Vaimu, kes annab lahenduse ja kindlustunde. Püha Vaimu läheduse kogemine kaotab kahtlused ja aitab minna julgelt edasi. Seepärast on meil põhjust paluda, et Jumal annaks meilegi oma Vaimu ja muudaks seeläbi meie elu.
Kaido Soom