Püha Vaimu kirikus pühitseti Martin Lutheri aken

Usupuhastuspüha eelõhtul pühitses peapiiskop Urmas Viilma Tallinna Püha Vaimu kirikus Dolores Hoffmanni 12. vitraažakna, mis on valminud Martin Lutheri auks ja pühendatud reformatsiooni 500. aastapäevale.

Pidulikku sündmust kaunistas muusikaga Püha Vaimu kammerkoor Riho Ridbe­cki dirigeerimisel. Organist oli Olga Gams, kannelt mängis Tuule Kann ja solist oli Ann Narva (sopran). Esitati peamiselt eesti heliloojate loomingut.

Vitraaž on valgus
Tallinna Püha Vaimu koguduse liige Dolores Hoffmann on öelnud, et vitraaž on valgus. „Vaadake kõrvuti maali ja vitraaži, viimane mõjub aktiivselt. Valguse pilt haarab inimest aktiivsemalt kui peegeldatud valgus.“ Kunstnik alustas Püha Vaimu kiriku vitraažide loomisega 33 aastat tagasi ja nüüd on ring täis – valminud on kõik kiriku vitraažid.
Viimase akna kohta ütleb kunstnik, et selle idee tuli peapiiskop Urmas Viilmalt. „Tema pöördus ka Tallinna linnavalitsuse poole, et nemad rahaliselt toetaksid, ja linn andiski raha. Tallinna linn oli ju ka 500 aastat tagasi Martin Lutheriga kirjavahetuses, need kirjad on linaarhiivis alles. See on lihtsalt vapustav. Mõtelge, mis oli Tallinn 500 aastat tagasi. See on väga sümboolne, et peapiiskop palub nüüd, 21. sajandil linnalt raha ja linn toetab.“

Vaatab kogudusele
Lõunakülje aknal on kunstnik kujutanud kirjutavat Martin Lutherit, kelle pilk alla koguduse peale on suunatud. Aknal on ka Tallinna siluett ja selle ees meri, millel Lutheri õpetussõnad. “Meri on sümboolne koht, kust tema õpetus läks lainetena maailma laiali,“ selgitab Hoffmann.
Uut tööd kavandades tuleb väga palju eeltööd teha. „Kui peapiiskop ütles, et võin hakata Lutheri akna kavandit tegema, siis kõigepealt hakkasin Lutheri töid ja temast kirjutatut lugema. Ma suundusin nagu tunnelisse, mis mind endasse haaras. Sa tutvud ka asjadega, millel ei ole otsest pistmist sinu vitraažiga, mis aga aitab seda isikut selgemaks teha. Nii sünnib nägemus, kuidas kirjeldatut visuaalselt väljendada.“

Sündinud ristiusu kirikus
Esimesed Hoffmanni vitraažid Püha Vaimu kirikus olid altariaknad. „Tegelikult ma hakkasin kohe oma kunstnikuelu algul tegema töid kirikutesse. Ma rõhutan, et vitraaž on ainuke kunstiliik, mis sündis ristiusu kirikus. See oli siis, kui kristlus sai Rooma impeeriumis riigiusuks ja hakkas liikuma põhja poole. Lõunas ei olnud aknaklaase vaja, alles kuskil Prantsuse ja Saksa piiri peal tekkis vitraaž. Läbipaistev aknaklaas pärineb ju 17. sajandist, enne oli ainult värviline.“
Ka Püha Vaimu kirikus olid algselt (14. saj) värviliste klaasidega aknad. Hoffmanni esimene kirikuvitraaž valmis 1974. aastal Valjala kirikus Saaremaal.
„Ühelt poolt on kunstnik ju üksik, ta ei ole näitleja, ta istub üksinda ja teeb oma tööd. Aga samas paneb ta selle pildi teiste ette, see on nagu žest, et ma oma hinge eksponeerin teistele ja tahan seda korduvalt teha. Kõrgemad jõud on mind alati juhtinud, juba selles, et ma Leningradi lastekodus üldse ellu jäin. Ja kunstnikuks sain. Meie peres ei ole rohkem ühtki kunstnikku olnud.“
Tiiu Pikkur

Pildigalerii: