Püha Risti palverännak Vastseliina
/ Autor: Signe Taremaa / Rubriik: Uudised / Number: 24. oktoober 2012 Nr 41 /
Pärnu Püha Apostel Johannese katoliku kogudus ja Pärnu Eliisabeti luterlik kogudus on koos juba kaks aastat ristiülendamise pühal korraldanud Püha Risti palverännakuid Vastseliina.
Läänekiriku kalendris tähistatakse ristiülendamise püha 14. septembril. Niisugune võimas püha on kirikukalendris olemas juba 7. sajandist.
Jumalale lähemale
Palverännak toimus juba kolmandat korda ning osalejaid oli 33. Vägagi sümboolne number. Kuna tegemist on kirikutevahelise üritusega, siis algas päev missaga erinevates kirikutes. Püha Apostel Johannese kabelis pidas missa isa Ain, Valga koguduse palverändurid koos isa Ivoga veetsid öö Pärnu-Jaagupi pastoraadis ja alustasid päeva missaga Pärnu-Jaagupi Jakobi kirikus. Õpetaja Tõnu Taremaa teenis Pärnu Eliisabeti kirikus.
Pärast missat kogunesime Eliisabeti kiriku juurde, et minna protsessioonis Püha Nikolai kirikuaseme mälestuskivi juurde, kus toimus teeleasumispalvus. Kiriku põhjaküljel asunud kabelis hoiti keskajal musta risti.
Me koguneme sellele palverännakule, et paremini süveneda Jeesuse kannatusmüsteeriumi ja mõelda nende lugematute põlvkondade peale, kes enne meid sajandite vältel on sama palverännuteed käinud ning seeläbi austanud Kristuse ristikannatust. Nagu meie esivanemad keskajal, püüame meiegi sellega Jumalale lähemale jõuda.
Kahjuks ei ole meil innustajaks püha musta risti, mis keskaegsele maarahvale mõnegi ime kinkis ja mille kaudu ümberkaudsed inimesed endale kõrge varjupaiga leidsid, nagu teatab kroonika. Eks austame siis oma rännakuga selle reliikvia mälestust ja oleme palvetes nendega, kellel oli õnn omas ajas Pärnu musta risti ees põlvitada.
Ristikannatusest
Asusime teele suure bussiga. Isa Ain rääkis Jeesuse ristikannatuse tähtsusest ja sellest, kui vajalik on aeg-ajalt mõtiskleda, milline on see rist, mida igaüks meist läbi elu kannab ja mille kaudu püüame Jeesusele läheneda. Veel rääkis ta ristiülendamispüha traditsioonist.
Vanamõisa kabeli rohtukasvanud kivimüürid ootasid meid vaikses uduvihmas, mis kohe lakkas, kui bussist välja saime. Sammaldunud müüride vahel ja ümber seistes laulsime Tõnu Taremaa juhtimisel keskpäevapalvuse.
Taas bussi jõudnud, võtsime suuna Rõngu vasall-linnuse poole. Teel rääkis isa Ain neitsi Maarjast ja roosipärjast. Rõngus jätsime bussi parklasse ja kõndisime mäekünkal asunud linnuse varemete juurde, kus lugesime roosipärjapalvust.
Maitsva lõunasöögi järel läks sõit Vastseliina poole. Isa Ivo rääkis sõidu ajal indulgentsidest. Sellest, mis need on ning ka sellest, mida need ei ole. Enne kui Vastseliinasse jõudsime, tuli päike korraks välja ja taevasse ilmus jupike vikerkaart.
Vastseliina lossivaremetes palvetasime ristitee palvust. Kuigi taevaservale kogunesid tumedad pilved, saime vihma ainult mõne piisa jagu, palvuse lõpuks näitas muutlik sügisilm pilvede vahelt ka killukese päikest ja sinist taevast.
Mesilased linnusetornis
Vastseliina piiskopilossi juurde vanasse kõrtsihoonesse on rajatud muuseum. Meid võttis vastu keskaegsesse kostüümi riietunud lossidaam, kes tutvustas keskaegse linnuse ajalugu. Saime teada sedagi, et kõrtsihoone on ehitatud linnuse varemetest kogutud, s.o taaskasutatud kividest.
Muljet avaldas kuuldud lugu linnusetornis elavatest mesilastest. Nende kärgedest mõnikord alla tilkuvale meele omistatakse imettegevat toimet. Selgus, et selle väite paikapidavust on muuseumirahvas omal nahal proovinud. Nagu kaasaegsele muuseumile kohane, oli külastajatel võimalus ka ise üht-teist teha. Näiteks sai selga proovida keskaegset rõngassärki ja kiivrit.
Ringkäik lõppes muuseumi keldrisse rajatud kabelis. Kabel valmis birgitiinide initsiatiivil, isa Vello pühitses selle tänavu maikuus. Seinamaalingute, sepistatud küünlaaluse ja nägusa vitraažiga varustatud kabelis mängis vaikne muusika. Seal oleks tahtnud palju kauem olla.
Kui koduteele asudes linnuse juurest ära sõitsime, oli taevas jällegi jupike vikerkaart – küllap selle kaare teine pool, mida tulles nägime. Päev lõppes päevalõpupalvusega Eliisabeti kirikus. Hinge jäi helge tänutunne ja kaunis mälestus rännakul üheskoos veedetud päevast.
Signe Taremaa
Ain Peetrus Leetma