Protestantlusest reformatsiooni kantsis

4.–8. aprillini osalesin Euroopa Protestantlike Kirikute Kogukonna korraldatud konverentsil „Protestantlik foorum noortele teoloogidele“, mis toimus Poolas, ajaloolises reformatsiooni kantsis Wrocławis. Sinna oli kokku kutsutud nii usuteaduse üliõpilasi kui ka vaimulikuks õppijaid üheteistkümnest Euroopa riigist.

Konverentsi eesmärk oli tutvuda Euroopa protestantlike kirikute hingeeluga. Iga osaleja pidas selleks ettekande, kus ta tutvustas oma kodumaa kirikuid, kiriku ja riigi vahelisi suhteid ning kiriku mõju ühiskonnale. Kui meie oleme harjunud, et luteri kirikut peetakse meie ühiskonnas rahvakirikuks, siis mujal Euroopas on protestantism kõikide teiste denominatsioonide kõrval pigem vähemus.
Saksamaal ja Šveitsis jäävad protestandid napilt alla katoliiklastele, Rumeenias levib protestantism vaid Transilvaania aladel, Prantsusmaal ja Austrias jääb protestantide hulk 3% ringi, Poolas määratleb end protestandina 0,4% ning Itaalias neid praktiliselt pole. Ainsa erandina tõusis esile Suurbritannia, kus anglikaanid, uniaatkirik ja kalvinistid võtavad enda alla suurema osa kristlaskonnast.
Kui konverentsil oleks olnud esindajaid ka Skandinaaviast, poleks protestantide arvukusest tõenäoliselt nõnda trööstitut muljet jäänud. Mulle tundub, et esindajaid oodatigi ennekõike riikidest, kus on protestantism marginaalne kristlik usulahk või see jääb tugevalt sekularismi varju nagu Eestis, Ungaris ja Madalmaades.
Teine osa konverentsist käsitles sekulariseerumist. Teiste sõnadega ilmalikustumise protsessi, mis sai hoo sisse 1960–1970, kui Lääne-Euroopas hakkas kirikute liikmelisus ja missadel osalemine vähenema.
Institutsionaalset religiooni hakati nägema kui ühiskonnast maha jäävat ja ootustele mitte vastavat religioosset vormi ning seda hakati asendama a la Carte religioossusega, kus iga usklik saab buffet’ laualt ise oma maitsele vastava religiooni kokku panna. Nagu üks kõnelejatest, Danel Lenski, ilmalikku usku iseloomustas: itsism. Piirdutakse vaid teadmisega, et seal on keegi. Muu ei ole enam oluline.
Konverentsi lõpus võeti ettekanded maailma kohviku meetodil kokku, arutledes üheskoos laiemalt protestantliku identiteedi üle Euroopas. Räägiti kiriku nähtavusest ühiskonnas ning mõtiskleti, kuidas saaksid protestantlikud kirikud võtta oma kogukondades rohkem vastutust.
Peale sisulise osa mahtus konverentsi raamidesse veel põhjalik tuur Wrocławis ning väljasõit UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvasse Świdnica Rahu kirikusse.
Suur tänu dr Thomas-Andreas Põdrale soovituse eest sellel huvitaval ja sisukal konverentsil osaleda. Omakorda soovin julgustada teisi, nii noori kui vanemaid osalema sarnastel rahvusvahelistel üritustel.
Esiteks on see lihtsalt vahva võimalus avardada oma silmaringi ja kaasa rääkida põletavatel teemadel. Teiseks pakub see võimaluse tutvustada võõrsil meie ühiskonda, religioosselt põnevat Eestit, mida teatakse mujal Euroopas võrdlemisi vähe.
Kevin Kirs