Priiusepäevaks sündis uus laul

I üldlaulupeoks sündis eesti rahva jaoks ainukordne laul „Mu isamaa on minu arm“.

On erakordsete juubelite aasta. Tänavu möödub 200 aastat Liivimaa talurahvaseaduse vastuvõtmisest – on priiuse aasta. Ja on laulupeo aasta, sest esimene üldlaulupidu 1869. aastal toimus just eesti rahva pärisorjusest vabastamise tähistamiseks. Ei tohi unustada sedagi, et oli ja on postipapa Johann Voldemar Jannseni juubeliaasta (1819–1890).
Kui Jannsen asus pidu hooga ette valmistama, leidis ta, et kõige õigem on pärisorjusest vabaks saamist tähistada lauldes. Jannsen võttis eeskujuks saksa repertuaari, kuid Carl Robert Jakobson, kelle postipapa oli pidukomiteesse appi palunud, soovis peol kuulda ka algupäraseid viise.
Märtsis 1869 kutsus pidukomitee peo teiseks üldjuhiks Aleksander Kunileiu (õigesti Aleksander Saebelmann). Viimane oli just komponeerinud paar laulu Lydia Koidula sõnadele, sh „Mu isamaa on minu arm“. Kunileid saatis laulu Jakobsonile tutvumiseks ja viimane oli laulust vaimustuses, kirjutab Rudolf Põldmäe raamatus „Esimene Eesti üldlaulupidu“ (Eesti Raamat, 1969). Komitee oli juba lauluga tutvunud ja selle laulupeo kavasse võtnud. Algselt segakoorile mõeldud laul seati ümber meeskoorile.
XII üldlaulupeol 1947 kanti aga ette laulu uus versioon, mille komponeeris Gustav Ernesaks. Helilooja on dateerinud laulu valmimisajaks 4. märtsi 1944. Nii et ka sellel on vanust märkimisväärselt 75 aastat. Järgmisel laulupeol 1950 oli laul küll trükitud, ent liiga rahvusliku hoiaku tõttu esitamisele ei tulnud. Ent laulu ei unustatud ja 1960 esitasid koorid armastatud laulu spontaanselt laulupeo lõpulauluna. Laul omandas sestpeale rahva seas hümni staatuse.
Rita Puidet