Priiküüdiga Siberisse

1951. aasta massiküüditamine, millest 1. aprillil möödus 70 aastat, oli suunatud ühe religioosse grupi vastu – Eestist viidi ligi 300 Jehoova tunnistajat ja nende lähedast.

Kuigi 1951. aasta küüditamine ei olnud kaugeltki nii ohvriterohke kui kaks eelmist – 1941. aastal viidi üle 10 000 ja 1949. aastal üle 20 000 inimese –, on siiski oluline seda meeles pidada kui kogu rahvast puudutavat inimsusevastast kuritegu Nõukogude okupatsioonivõimude poolt süütute kodanike suhtes. Siberisse viidi siis veendumuse, mitte rahvuse, hariduse või jõukuse pärast. 

Riik tegi aprillinalja

Praegu eluõhtut Võrumaal Antslas veetev 90aastane Ilmar Kuusk (fotol) oli 1951. aastal 20aastane noormees ja elas koos ema ja isaga Mulgimaal Tarvastu vallas. Nüüd aastakümnete tagust meenutades ütleb ta mõru muigega: „Eks riik tahtis oma inimestele aprillinalja teha.“

Saatuslikul ööl, mil nende uksele prõmmiti passikontrolli läbiviimise ettekäändel sisselaskmist nõudes, ei olnud Ilmar kodus, oli oma sõbra juures. Isale selgitati, et poeg peab tunnistusi andma kuriteo kohta, milles ta ise osaline ei ole, ent on pealtnägija. 

„Käsutati käed üles ja nimetati lihtsalt, et olen arreteeritud. Siis läksin püssimeeste vahel koju, kus pahaaimamatud vanemad ootasid,“ räägib vanahärra ööst, mis oma üksikasjades on siiani peensusteni meeles. 

Ilmar Kuusele esitati süüdistus relva omamises ja tehti selle tõestamiseks põhjalik läbiotsimine. Ilmar räägib, et relva ei leitud, aga kummutipeidikust võeti ära perekonna kassa, lihtsalt röövli kombel. 

Relva otsimist Jehoova tunnistaja kodust võiks pidada naeruväärseks, sest selle usulahu esindajad suhtuvad eitavalt mis iganes eesmärgil relva kasutamisse, aga Ilmar Kuuse perest kuulus tunnistajate hulka toona vaid pereema. Kuigi isa ja poeg ei olnud Jehoova tunnistajad, ei seganud see neid arvamast küüdinimekirja. 

Kõik toimus öösel ning Ilmar mäletab, et kui õues hakkas valgenema, muutusid arreteerijad ühtäkki närviliseks ning kiirustasid peret asjade kokkupanekut lõpetama. Küsimusele, miks ja kuhu meid viiakse, ei antud vastust, vaid nimetati ainult, et küll te näete, kui kohale jõuate. 

„Jah, nii see läkski. Kui juba olime Siberis, siis juulikuus saime Moskvast Ministrite Nõukogu juures asuvalt julgeoleku komiteelt kirjaliku teate, et meid asustatakse ümber Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse, tähtajatult. Miks, ei peetud oluliseks märkida. See kõik ju toimuski igasuguse kohtuotsuseta, asi korraldati libedalt omakohtu korras,“ räägib Ilmar Kuusk.

„Õues olid kolhoosist aetud hobusemehed, kes pidid meid viima kilomeetrike suurele teele. Külavahetee oli umbes, lumine, kus sai vaid regedega sõita. Suurel teel käsutati auto peale. Uus auto oli, see on meeles. Meeles on ka, et tee oli selleks lahti aetud, ilmselt julgeoleku käsul,“ jutustab Ilmar, meenutades, et 1951. aastal oli hiline kevad ja aprilli alguses oli veel paks lumevaip maas.

Ilmaril on siiani meeles perekoer, kes nukralt leinama jäi. Maha jäid ka kõik teised koduloomad, aga koera pilk tundus toona eriti traagikat rõhutav: „Meil oli, mis kolhoosnikule lubatud oli: üks lehm, üks mullikas, üks siga põrsastega, kaks lammast, kanad. See oli meie varandus loomade poolest.“  

Ilmar meenutab, et neil oli hulga rukkiteri varutud ja muist sai neist ka Siberisse kaasa võetud. Nendest rukkitest oli Ilmari sõnul külmal maal palju kasu, aga sellest tõusis ka omajagu tüli: „Venelased olid kadedad, et nii palju rukkeid on. Esimesel suvel mulle tööd kirja ei pandud, põhjendati, et elame rukkitest hästi ära. Sellist ülekohut tehti.“

Siberi külad ei ole suured. Need olid juba tsaariajal väljarännanutega asustatud. Enamasti on ürgne taiga. 

„Eestis oli alati kiire. Kunagi polnud aega Piiblit lugeda. Vahel vaatasin sisse, aga mitte süvenedes. Siberis otsustasin, et loen läbi. Meilt oli Piibel küll konfiskeeritud, aga korterinaabril oli alles ja seda ma ka laenasin ning igal vabal hetkel lugesin. Tahtsin teada, mis on tõde. Olin seda siiani uurinud filosoofilistest raamatutest,“ jutustab Ilmar ja kinnitab, et Siber tegi temast uskliku. „Tänu sellele elan ja loodan,“ rõhutab ta.

Teade vabaks saamisest tuli 1956. aastal, aga esialgu pidi tagasisõidu rahastamiseks veel palgatööd tegema. „Minek oli priiküüdiga, aga Eestisse tagasi pidime ikka juba ise pileti ostma,“ täpsustab Ilmar.

Raske elu Siberis ajas pere lõhki ja 1957. aasta 27. märtsil kodumaale naastes tuli ema lastehalvatusest haige pojaga kahekesi. „Siberis ei osatud diagnoosi panna. Arvati, et on reumatism ning soovitati leevenduseks seedriokkavanni. Tartus Maarjamõisas ütles vastuvõtuarst kohe, et on lastehalvatus.“

Pere hakkimine jätkus

„Meie peret oli selleks ajaks hakitud üsna korralikult, 1951. aastal lihtsalt jätkati,“ nendib Tapal elav Evi Kuiva, kes oli küüditamise ajal nelja ja poole aastane. „Elasin sünnitalus Aravetel. Vanaisa oli viidud juba 1948. aastal, edasi arreteeriti onu, siis tädi. Edasi viidi isa,“ räägib naine oma lugu. 

„Olen ikka mõelnud tagantjärele, et ma ei kujuta ette, kuidas ema meiega hakkama sai. Õde oli ju nii väike, üheksakuune ja mina olin ka eas, mil on lapsele raske kõike selgeks teha. Rongis vett ei olnud, pesta ei saanud, süüa oli napilt,“ arutleb Evi. Nende pere juures elas toona ka vanaema, kes oli luterlane, aga kuulus ka äraviimisele. 

„Meid viidi usu pärast. Nii me seda mõistsime. Mina muidugi ei mõistnud midagi, olin selleks liiga väike. Mäletan küll seda, et kui kodust lahkusime, öeldi mulle, et lehvita nüüd kodule,“ jutustab Evi ja räägib, et pikast rongisõidust on meeles seinapilust väljavaatamine, mis tundus lapsele põnev, ja see, et küll oleks tahtnud natuke ringi joosta, aga seda keelati, sest üks haige jalaga naine soovis oma valutavat jalga välja sirutada ja see lõikas lusti täis tüdrukul liikumisvabaduse ära. 

Evi Kuiva (fotol) kinnitab, et temal Siberi ajast raskeid mälestusi pole, sest oma ea tõttu pääses ta kõige hullemast. „Kooli läksin sõnagi vene keelt oskamata, aga lapsed on ju tublid ning üsna ruttu sain ka hakkama. Meie klassis oli üks saksa poiss, üks läti tüdruk ja ülejäänud venelased. Kool asus samas külas, oli neljaklassiline. Oma ea tõttu ma tööl ei pidanud käima. Üldiselt on mul sellest ajast head lapsepõlvemälestused.“

Et kodus oli keelatud pioneeriks hakata, siis Evi seda ka ei olnud. Tal on meeles, et tema klassi sakslasest poiss allus survele ja elas tükk aega kaksikmoraaliga – kooli minnes pani kaelaräti kaela, koju jõudes võttis punaräti kaelast. Salgas vanemate ja õpetajate ees. „Sellest tuli suur pahandus. Õpetaja tõi mind isegi aususe pärast eeskujuks, et vaata kui tubli on Evi, kes ei valeta,“ tuleb meelde värvikas seik esimestest klassidest.

Vene keel sai selgeks, aga eesti keel ei ununenud, sest seda räägiti kodus. „Ema hakkas mulle ka eestikeelseid kirjatähti õpetama, aga siis palus õpetaja, et esialgu seda ei tehtaks, kuna mul kippusid kõik tähed kole segi minema,“ meenub Evile, kelle pere pääses kodumaale 1956. aastal. 

Raske oli, hakkama saadi

Tartus elav Riina Soonberg (fotol) oli 1951. aastal kümneaastane. Peres oli temast vanem ja noorem vend. Talle meenub eriti see 25 kilomeetrit pikk sõit Siberis rongijaamast asumiseks määratud külla keset taigat. Hobused olid nii nälginud, et küüditatute meelest pidid nad kohe kokku kukkuma.

„Elu oli väga vaene. Kõik elasid vaeselt, mitte ainult meie, väljasaadetud. Vaesus oli standardiks. Saime kohe täid ja mäletan, kuidas ema mürgitas neid kättesaadava mürgiga. Palju oli vargust. Meilt varastati kodust kaasa võetud seapekk. Õnneks suutsime jahukotti hoida, see meie elu ikka päästiski. Ei inimestel ega loomadel olnud piisavalt süüa. Loomadele olid isegi hoonete katused ära söödetud, aga nad olid siiski nii nälginud, et neid tõsteti rihmadega üles,“ jutustab Riina aastatest, mis ei unune.  

Kaasas olnud vanaema suri esimesel Siberi aastal kopsupõletikku. Riina läks Siberis kolmandasse klassi. Kui vend jäi koolis istuma, siis Riina sai üsna ruttu keeleliselt hakkama. Vanem vend aga otsustas pärast seitsmendat klassi koolist ära tulla ning palgatööle minna. Riina mäletab leivakannikat, mida vend töö eest sai, kuna teistel oli juba leiva maitsegi meelest läinud. Pärast seitsmendat klassi asus Riina edasi õppima koolis, mis asus 25 kilomeetrit kaugemal. Minna tuli jalgsi läbi metsa, kus elasid karud: „Kartsin koledasti, aga õnneks midagi ei juhtunud.“

Siberi aeg seostub Riina Kuivale näljaga: „Kõht oli pidevalt tühi. Aga inimesed olid head, seda tahan rõhutada. Läbikäimine oli hea, ei mäleta suurt tüli või et meid oleks näiteks usu pärast kiusatud. Usust küll kodused väga ei rääkinudki. Eks kardeti ikka, et lapsed räägivad välja ja siis tuleb pahandus. Iga kahe nädala järel pidid ema-isa andma allkirja, et me ikka oleme alles.“ Terve pere käis metsas puid varumas. Ikka selleks, et kuidagi ära elada. Aga kui hästi maitsesid koduses raudahjus küpsetud kartulikoogid, seda ei unusta Riina Soonberg kunagi.

Liina Raudvassar