Praostkondadest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus

Professor Elmar Salumaa tundis oma elu viimastel aastakümnetel tõsist muret praostkondade pärast meie kirikus. Ta tajus selgelt, et eksisteeriv praostkondade süsteem ei tööta enam efektiivselt. Kuid kuna praostkonnad ei olnud tema jaoks peamine teema, siis mingeid konkreetseid ettepanekuid ta ei teinud ja tema mure läks koos temaga hauda. Kuid probleem ei ole kuhugi kadunud, vaid on pigem süvenenud.
Enne Eesti kiriku iseseisvumist seoses Vene impeeriumi lagunemisega (vägivaldse lagundamisega) olid praeguse Eesti territooriumil järgmised praostkonnad: Eestimaa konsistoorium: Ida-Harju, Lääne-Harju, Virumaa, Alutaguse, Järva, Mandri-Lääne, Ranna-Lääne, Saarte-Lääne; Liivimaa konsistoorium: Valga, Võru, Tartu, Viljandi, Pärnu, Saaremaa. Sellele lisanduvad veel üksikkogudused Tallinnas.1 1935. a välja antud koguteoses on kirjeldatud järgmisi praostkondi: Tallinna, Rootsi, Saksa, Ida-Harju, Järva, Lääne-Harju, Viru, Narva-Alutaguse, Tartu, Valga, Viljandi, Võru, Lääne, Pärnu, Saaremaa, Saarte-Lääne, lisaks veel kaks eraldiseisvat kogudust: Toomkogudus ja Ülikooli kogudus.2
Hiljem, eeskätt seoses sõjaaegsete ja sõjajärgsete üldiste protsessidega, on toimunud vaid kosmeetilisi muudatusi: Rootsi ja Saksa praostkonnad ning Ülikooli kogudus on likvideeritud, Viru ja Narva-Alutaguse liidetud, Saarte-Lääne põhiliselt liidetud Saarte praostkonnaga ning Noarootsi kogudus Lääne praostkonnaga ja Toomkogudus Tallinna praostkonnaga.
Veel hiljem on Tudulinna Tartu praostkonnast ning Kadrina ja Ilumäe Järva praostkonnast viidud Viru praostkonna koosseisu, Helme ja Taagepera Valga praostkonnast Viljandi praostkonna koosseisu, Rapla kogudus on liikunud Lääne-Harju praostkonna koosseisu, taastatud on osa kogudusi.
Seega on meil praegu 12 praostkonda, mis ei ole kaugeltki enam vastavuses elanike struktuuriga kaasaegses Eestis. Pealegi takerdus 1930ndate aastate teisel poolel alanud kiriku struktuurireform piiskop Rahamägi eraeluliste probleemide tõttu ning pärast Teist maailmasõda on Kodu-Eestis lisaks peapiiskopile (J. Kiivit sen valimiste eel muudeti kirikukogu poolt piiskop 1949. a peapiiskopiks) olnud vaid kaks piiskoppi (mõlemal juhul sisuliselt sufragaan-piiskopid): Georg Klaus (valiti piiskopiks 1949) ja Einar Soone (valiti piiskopiks 1992). Mõlemal neist on ülesandeid piiskopina olnud minimaalselt, see on olnud rohkem tiitliks.

Kuigi EELK muutus sõltumatuks 1917. a, on vanim EELK Jõhvi koguduse arhiivis säilinud EELK põhikiri 1926. aastast, ja võib üpris kindel olla, et paljudes kiriku siseelu puudutavates küsimustes ei toimunud olulisi muudatusi võrreldes tsaariaegsete dokumentidega ning antud kirjutise jaoks olulises küsimuses – praostid ja praostkonnad – oli veel vähem muudatusi. Igatahes on 1926. a põhikirjas sätestatud järgmist. § 59, mis räägib praosti kohustest, ütleb väga lühidalt: Praosti kohuseks on: 1) õpetajate ja köstrite ametipidamise ja kõlbelise elu üle valvamine, nendele hingekarjaseliselt toeks olla; 2) praost peab kõiki oma praostkonna alla käivaid kirikuid visiteerima…; 3) praostil on õigus õpetajalt ka ta jutluse sisukorda ja juhtkava nõuda; 5) praost kutsub oma praostkonnas õpetajad vähemalt üks kord aastas õpetajatekonverentsiks kokku… § 62: Praost on kohustatud Konsistooriumile iga aasta oma tegevuse üle aru andma.3
Juba 1933. a anti välja oluliselt laiendatud Eesti Ev. Luth. Usu Kiriku seadlused, milles on kõigepealt koguduse töötegija palk määratud. § 55 ütleb: Kui koguduse õpetaja ja köster oma terve tööjõu pühendavad kogudusele, siis on nende palga määraks: õpetajal – keskkooli juhataja palk ja köstril – algkoolijuhataja palk, vastavalt ametiaastatele.4 Nendes seadlustes ei ole praosti ametist eraldi juttu, küll aga tehakse seda 1935. a Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku põhimäärustes 1935. a, mis juba mahult, aga eeskätt sisult peegeldab silmanähtavalt uueks piiskopiks saanud H. B. Rahamägi haaret.

Põhimääruste §-des 11 ja 16 kõneldakse praostiks saamise eeltingimustest, mis on üldiselt samad mis praegu kehtivad eeltingimused, s.t vanus ja ametivanus.5 Praosti kinnitab valimisel ametisse konsistoorium kolme kandidaadi hulgast, kes selleks on valitud praostkonna sinodil.6 Küll ütlevad põhimäärused erinevalt praegusest seda, et «praosti ametiaeg kestab nii kaua, kui ta on oma praostkonnas koguduse õpetaja ametis»7.
Praosti ülesandeid on loetletud kokku 16 punktis. Toon siin välja vaid neid, mis vähemalt osas praostkondades on praegu probleemiks või mida lihtsalt ei täideta: 1) olla hingekarjaseks oma praostkonna õpetajaile ja teistele praostkonna ametiisikuile; 4) külastada oma praostkonna kogudusi ja revideerida jumalateenistuste pidamist, nõudes õpetajalt ta jutluse sisukorda ja juhtkava; 5) visiteerida oma praostkonna kogudusi Konsistooriumi poolt maksmapandud kava järgi; 10) teha ettepanekuid Piiskopile ja Konsistooriumile kirikuelu parandamiseks ja tema puuduste kõrvaldamiseks; 11) korraldada õpetajate konverentse oma praostkonnas vähemalt üks kord aastas, et läbi arutada küsimusi, mis puutuvad usuteadusse, hingekarjase tegevusse, välis- ja sisemisjonisse, noorsootöösse jne.; 13) korraldada kokkutulemisi praostkonna muile ametiisikuile nende töösse puutuvate küsimuste arutamiseks; 16) korraldada ja juhtida kiriklikku elu oma praostkonna neis kogudusis, kus puudub õpetaja.8
Enne Teist maailmasõda oli ühes praostkonnas keskmiselt 18 000 maksumaksjat koguduse liiget, praegu on ühes praostkonnas veidi rohkem kui 3000 maksumaksjat liiget; transpordivahendina on hobuse asemele asunud auto, kommunikatsioonivahendiks on elektronpost, helistamiseks kasutatakse mobiiltelefoni, mis on muutunud täiesti igapäevaseks – seega peaks tänapäeva praostil olema oluliselt rohkem aega ja võimalusi koguduste ja koguduste õpetajate teenimiseks ning praostidel ei tohiks olla mingeid probleeme nende ülesannete täitmisel, mida kiriklikud seadused ette toovad.
Samas praost August Arumäe oma pikemas autobiograafilises kirjutises küll ei nurise selle üle, et tal praostina liiga palju tööd oleks.9 Pigem jätkub tal aega üldkiriklikuks tegevuseks ja rahvusvaheliseks suhtlemiseks, mis tollal polnud kaugeltki nii tihe ja eriti nii lihtne nagu praegu.

Teine maailmasõda tõi kaasa palju muudatusi. Hulk vaimulikke, sealhulgas piiskop ja enamik vikaarpiiskoppe, põgenes vabasse maailma, palju vaimulikke vangistati või koguni hukati nõukogude võimu poolt või selle mahitusel, aastaid oli kiriku elu korraldamata. Elu hakkas korda saama nõukogude võimu tingimustes 1949. a oktoobris pärast põhikirja ja korraldavate seaduste vastuvõtmist, kus sisulisi muudatusi ei toimunud kuni 1991. a vastu võetud uue EELK põhikirjani.
1949. a põhikirja päris alguses (§ 23) määratletakse praostkonna suurus, millest ei ole eriti palju kinni peetud: «Kirikukogu poolt määratud territooriumi piirides, mis võimalikult ühtuvad tsiviil-administratiiv-territoriaalse jaotusega, olevad kogudused moodustavad praostkonna.»10 Selle sätte mõte on, et vaimulikul võimul oleks võimalik suhelda adekvaatselt ilmaliku võimu esindajatega, kuid tegelikkus näitab pilti, kus sageli on praosti ambitsioonid või muud põhjused toonud kaasa koguduste ümbertõstmise ühest praostkonnast teise, ilma et sellel oleks olnud mingit sisulist vajadust.
Muidugi tuleb arvestada ka sellega et 1940ndate lõpus oli administratiivne jaotus Eestis hoopis teine kui juba mõne aasta pärast ja administratiivsed muudatused toimusid oluliselt kiiremini kui kirikliku struktuuri muudatused.
Koguduse vaimuliku elu juhiks on õpetaja … kes kannab vastutust praostkonna praosti ees…11 Praosti kohta öeldakse lühidalt, ühes paragrahvis: «Praostid on praostkonna vaimuliku elu juhtideks, samuti õpetajatele, aseõpetajatele, diakonitele ja õpetajaameti kandidaatidele vahetuteks ülemateks ja nõuandjateks.
Praost kutsub kokku ja juhatab oma praostkonna õpetajate informatsioon- ja konsultatiivkonverentse; teostab praostkonna koguduste visiteerimist; valvab õige ja otstarbekohase majapidamise üle oma praostkonna kogudustes; korraldab ilma õpetajata koguduste vikareerimist; Peapiiskopi ülesandel introdutseerib valitud õpetajaid; lahendab kõik vaidlused ja lahkhelid koguduste, nende ametiisikute vahel; võtab vaimulikelt vastu aruandeid ja võimaldab õpetajaile, aseõpetajaile, diakoneile ja õpetajaameti kandidaatidele puhkust…»12
Kuid pikemalt on praosti ametist juttu põhikirja lisaks olevas seaduses vaimulikest kutsetöölistest. Siin määratletakse praostiks valimise eeltingimused: «Praostiks võib valida õpetaja, kes on töötanud vähemalt 10 aastat Kirikus ja vähemalt 35 aastat vana.»13 Praostiks saamine ja praosti ametiaeg on selgelt määratletud: «Praosti valib praostkonna sinod Peapiiskopi poolt esitatud kandidaatide hulgast määramata ajaks.»14

Praosti ülesandeid loetledes korratakse sisuliselt põhikirjas öeldut, lisades juurde, et «Praost kutsub kokku ja juhatab praostkonna sinodit; inspitseerib, visiteerib ja revideerib praostkonna kogudusi ja kutsetöölisi kas üksi või vajaduse korral koos selleks praostkonnas valitud esindajatega; koguduse protokolliärakirjadele lisab juurde oma arvamuse ja seisukoha ning saadab edasi koguduse kirjavahetuse Konsistooriumile.»15
«Praost valib omale 3 aastaks asetäitjaks abipraosti, kelle kinnitab kohale Konsistoorium. Abipraost vabastatakse kohalt praosti ettepanekul.»16
Kuigi 1935. a põhimäärustes ja 1949. a põhikirjas on praosti kohta kõik oluline öeldud, võtab EELK XXIII kirikukogu 1991. a vastu uue põhikirja17, milles on palju küsitavusi ja probleeme. Põhjus on väga lihtne: uue põhikirja koostamist juhtis inimene, kes polnud kunagi praostina töötanud ning kellel puudus vähim arusaamine praosti ülesannete ja kohustuste tegelikust tähendusest, eriti väljaspool Tallinna.
Pealegi oli kiriku roll ja tähendus 50 aasta jooksul oluliselt muutunud, millest hakati aru saama alles järgnevatel aastatel, eriti seoses majandusliku olukorra muutumisega. Põhikiri võeti vastu ilma vaidlusteta (ainsaks hääletamisele läinud teemaks oli naiste ordinatsioon), sest oli vaja hakata korraldama kiriku elu uutes, oluliselt vabamates tingimustes (NSV Liit eksisteeris veel sel ajal). Praostil on kokku loetletud 24 ülesannet, sellele lisaks veel 12 praostkonna sinodi ülesannet, mis ei saa toimuda ilma praostita.
Võib-olla kõige olulisem on see, et praost valitakse 10 aastaks, s.t praosti ametiaeg on muudetud tähtajaliseks.18 See tähtaeg aga muutus kiiresti lühemaks, nii et hiljemalt 2001. a oli see juba 4 aastat19, mis jääb kehtima kuni praeguseni. Praosti ülesannetest olgu loetletud järgnevalt need, mis kõlavad küll ilusti, kuid mida ei ole sisuliselt kunagi täidetud. Põhikirjas on tehtud olulisi muudatusi eeskätt praostide ülesannete kärpimise ja vähendamise suunas, osaliselt on edaspidi praosti ülesanded põhikirjast kustutatud.
Olgu alljärgnevalt loetletud need ülesanded, mida sõltuvalt praosti isikust on osaliselt täidetud, osaliselt mitte või ka mitte täielikult täidetud: Praostil on 1) kohustus OLLA oma praostkonna õpetajaile ja teistele praostkonna ametiisikuile HINGEKARJASEKS; 3) kohustus VALVATA oma praostkonna õpetajate ja teiste praostkonna ametiisikute AMETIPIDAMISE ja KÕLBELISE ELU üle; 4) kohustus KÜLASTADA VÄHEMALT KORD AASTAS oma praostkonna kogudusi ning kontrollida jumalateenistuste ja ametitalituste pidamist; 5) kohustus VISITEERIDA kehtestatud korrast lähtudes VÄHEMALT KORD KOLME AASTA JOOKSUL kõiki oma praostkonna kogudusi; 6) kohustus KONTROLLIDA KÕIKI praostkonna ja koguduste organeid ja institutsioone; 8) kohustus ANDA oma praostkonna õpetajaile kuni üks kuu korralist puhkust; 11) kohustus KORRALDADA praostkonna konverentse ja nõupidamisi; 14) kohustus KORRALDADA praostkonna ametiisikuile nende töösse puutuvate küsimuste arutamiseks nõupidamisi; 17) kohustus KORRALDADA ja JUHTIDA kiriklikku elu oma praostkonna neis kogudusis, kus õpetaja puudub.20
Lisaks jäi vist täielikult täitmata praostkonna nõukogu, mida praost juhatab, kõige olulisem ülesanne: nõukogu kinnitab koguduste juhatuste ja revisjonikomisjonide koosolekute protokollid ning koordineerib praostkonna ja koguduste eri valdkondade tööd.21
Alates 1990ndate teisest poolest makstakse praostile tema ametiülesannete täitmise eest algul konsistooriumi otsusega, seejärel kirikukogu poolt vastu võetava eelarve alusel palka, see tähendab, et kõik praostid peaksid suutma oma ülesandeid hästi täita, kuid samas on tööülesannete arv oluliselt kahanenud ja osas praostkondades jääb seegi tegemata või tehakse vaid osaliselt.
Tegelikult ei ole minu poolt nähtu ja nähtava põhjal praostide töö ega selle töö sisustamine muutunud, s.t praost saab palka vaid oma nimetuse eest ehk teisisõnu «ilusate silmade eest» ja mõningate ülesannete täitmise eest, mida võiks teha pea iga koguduse vaimulik.

Viimases põhikirja versioonis loetletakse vaid üldsõnaliselt üheksa praosti ülesannet, millest osa hoolimata nende ülesannete vähenemisest on osas praostkondades täitmata või täidetud vaid osaliselt. Praosti küsitavalt täidetud ametiülesanded on 3) OLLA praostkonna vaimulikele ja töötegijatele hingekarjaseks; 4) VALVATA praostkonna vaimulike ja töötegijate ametipidamise ja kõlbelise elu üle; 5) VISITEERIDA ja KÜLASTADA praostkonna kogudusi.22
Praostkonna nõukogu ülesannete kohta pole midagi enam öeldud peale selle, et tema ülesanne on olla praostile abiks. Ja lausa drastiline on see, kui ühel sinodil praost ütles, et praostkonna nõukogu pole kordagi aruandeaastal koos käinud, kuna tal pole midagi teha ja tal pole olnud ühtegi ülesannet lahendada. Samas me kurdame, et koguduseliikmete arv on vähenenud, ja teame, et osa vaimulikke vajab sageli tuge ja nõuandeid, mida teoreetiliselt peaks praost andma.
Ilmselt on praosti roll võrreldes ajaga enne Teist maailmasõda oluliselt väiksemaks muutunud, kui mitte hoopis kadunud. Esiteks on kogudused jäänud oluliselt väiksemaks ja teiseks on ühendusvõimalused ning kommunikatsioon muutunud palju paremaks; aga… kolmandaks on enamikul praostidest oma kogudustes palju tööd ja regionaalne (s.t praosti töö) nihkunud tagaplaanile.
Neljandaks on vähemalt osale praostidest mittekiriklik töö muutunud esmaseks, aga kes maksab, see tellib ka muusika; samuti täidavad üldkirik­likke ülesandeid (mis on ka olulised aja ja jõu röövlid) üldjuhul just praostid.
Et Välis-Eesti kirikuga ühinemine on muutunud reaalsuseks ning toimub tõenäoliselt üsna varsti, siis toob see kaasa ka muutusi kiriku struktuuris ning sellest lähtudes on oluline muuta kiriku juhtimine efektiivsemaks. Allakirjutanu arvates on selleks oluline meie kirikus sufragaan-piiskoppide ametikoha teadvustamine ning alluvussuhete selge määratlemine.
Sisuliselt tähendab see peapiiskopi töökoormuse olulist vähendamist ning tegelikult ühe kiriku mõistmise tugevdamist. Diakoniordinatsioonid ja suur osa õpetajaordinatsioone jääks piiskoppide hoolde, kogudused oleksid korralikult hooldatud ning ülekoguduseliste ülesannete täitmine ja vastutuse võtmine muutuks oluliselt lihtsamaks, olemasolevad või lisanduvad praostid koos piiskopiga moodustaksid piiskopkonna nõukogu.
Võimalik oleks likvideerida ebanormaalne olukord, kus osal diakonitel on ajutine õigus armulauda pühitseda (sic! Kas siis osal diakonitel on ajutine õpetajaordinatsioon?) või teatud puhkudel koguni konfirmeerida, mis vanakiriklikus mõttes on piiskopi õigus. Kas me oleme tõesti jõudnud aega, kus diakonid on piiskopid?

Praostkondade aeg senisel kujul on niikuinii vajunud minevikku ning muudatustega, mis tagaksid kiriku efektiivse funktsioneerimise, et tohi enam oodata. Võidavad sellega eeskätt koguduste liikmed, koguduste funktsioneerimine muutub paremaks, mis ajapikku toob ühtlasi kaasa koguduste kasvu. Võidavad kindlasti ka vaimulikud ja koguduste töötegijad, kellest paljudel on praegu üpris raske peapiiskopi jutule pääseda. Sellega on ühtlasi tasutud üks võlgadest prof Elmar Salumaa ees, kes seda vajadust tunnetas juba 50 aastat tagasi.

Peeter Kaldur,
Jõhvi koguduse õpetaja

Ettekanne peetud 9. mail TÜ nõukogu saalis Elmar Salumaa 100. sünniaastapäeva teaduskonverentsil.

1 Möödunud sajandi alguses (pärast 1905. a ja enne 1914. a) välja antud koguteos, millel kahjuks tiitelleht puudub, II köite sisukord.
2 B. Ederma, A. Jaik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirikud. Tartu, 1939, lk 5–6.
3 Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kiriku Põhikiri. Tallinn, 1926, lk 24–26.
4 Eesti Ev. Luth. Usu Kiriku seadlused. Tallinn, 1933, lk 17.
5 Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Põhimäärused. Tallinn, 1935, lk 8 ja 9.
6 Sama, lk 31.
7 Sama, lk 32.
8 Sama, lk 32–33.
9 A. Arumäe. Hiiobi õnnistus. Mälestused. Tallinn, 2005.
10 Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Seadused Eesti NSV-s. Tallinn, 1951, lk 4.
11 Sama, lk 7.
12 Sama, lk 8.
13 Sama, lk 15.
14 Sama, lk 16.
15 Sama.
16 Sama.
17 Kiriku Teataja nr 1 Lisa. Tallinn, 6. dets. 1991.
18 Sama, lk 61.
19 EELK Seaduste kogumik, EELK Põhikiri § 117, lk 1/18.
20 Kiriku Teataja nr. 1 Lisa, lk 61–62.
21 Sama, lk 62.
22 EELK Seaduste kogumik. Tallinn, 2005, lk 4/4–5.