Praost Kaido Saak: vaimulike teenistustasu süsteemis on määramatust

Kevadine sinodite hooaeg on läbi. Uus aruandlussüsteem tõi praostkondade esinduskogudele praostide ettekanded, mis ei keskendu enam niivõrd praostkonna möödunud aastale, kuivõrd teemale, mida konkreetne praost hetkel kõige olulisemaks pidas. 

Lääne praostkonna praost Kaido Saak keskendus oma ettekandes vaimulike teenistustasu maksmise küsimusele. Kuna tegemist on valdkonnaga, millest ülearu palju ei räägita ja sinodil viibinud peapiiskop Urmas Viilma nõustus, et tegu on olulise teemaga, siis tegi Eesti Kirik ettekandjaga sel teemal intervjuu.

Miks pidasite vajalikuks oma ettekande teemaks valida just vaimulike teenistustasude maksmise?

Praosti hooleks on, et kõik, ka kõige väiksemad praostkonna kogudused oleks vaimulikult teenitud. Üks oluline komponent vaimulike kogudusetööle leidmisel ja nende seal hoidmisel on teenistustasu ning tundus, et sel teemal just liiga palju pole räägitud. Oleme ju jõudnud olukorda, kus ordineeritud vaimulikke on kirikus rohkem kui kunagi varem ja samas kogudustele vaimulike leidmine osutub sageli üha keerukamaks.

Hetkel on vaimulike teenistustasu maksmises päris palju määramatust. Puuduvad selged reeglid ja sageli on ka kogudused vaimulikule makstava tasu üle otsustamisel keerulises olukorras. Sarnase töömahu korral võib tasu olla kordades erinev.

Pea iga päev toob uusi uudiseid inflatsiooni ja hinnatõusu rekorditest. Teenistustasud on kirikus teadagi keskmisest märksa väiksemad ja kindlasti mõjutab ümberringi toimuv ka vaimulike majanduslikku toimetulekut. Nõnda on vaimulike teenistustasu teema praegusel hetkel eriliselt aktuaalne ja soovitan küll igal koguduse juhatuse esimehel oma vaimulikult küsida, kuidas ta toime tuleb. Kas kütuseraha ikka jätkub? Ehk saab üheskoos olukorda parandada, nii et õpetaja jaksaks ka tulevikus oma tööd teha säravate silmadega.

Mõnikord võib kirikus kostuda väiteid, et tasust rääkimine on kohatu. Kuidas suhtute sellisesse lähenemisse?

Mina nii ei arva. Apostel Paulus kirjutab oma kirjades päris sageli sõnakuulutaja õigusest ülalpidamisele. Samas kooskäimiskoha ehitusprobleemidega tegelemisest ei räägi ta kusagil.

Kindlasti saab ka nii, et me ei räägi rahast. Paljud suurepärased organisatsioonid ja kogudusedki toimivad ilma igasuguse tasusüsteemita. Meie EELK vaimulikult kirikuseadustiku kohaselt eeldatav töökoormus on aga selline, et enamasti ei ole seda vabatahtliku töö korras siiski võimalik teha. Seepärast on vaja ka rääkida teenistustasust. Tasust ja tööst rääkimine käivad alati käsikäes. Vahel ehk peljatakse ka seda, et tasust rääkimisega kaasnevad liigsed küsimused töö kohta.

Miks peate teenistustasu küsimuste ja üldse vaimulike teenistussuhete selgemat reguleerimist oluliseks?

Minu meelest on see kiriku juhtimise ja vaimulike hingehoiu küsimus. Praeguses olukorras jääb vaimuliku jaoks sageli üsna segaseks, kes on ikkagi tema teenistussuhtes kogudusega lepingupartner, kelle poole ta saaks töötegemist puudutavate küsimustega pöörduda. Kas on see koguduse juhatuse esimees, praost või Jumal taevas?

Samas ei ole ka praostil ülearu palju hoobasid vajadusel vaimuliku tegevusse sekkumiseks. Olemasolev teenistuslepingute süsteem on olemuselt päris hea, aga vajaks kindlasti edasiarendamist. Teenistuslepingute lisad võiks täpsemini arvestada iga koguduse reaalset hetkeolukorda ja need oleks mõistlik igal aastal üle vaadata. Juhtimise ja reguleerimisega ei saa muidugi ka liiale minna, aga selgemad reeglid oleksid mõneski olukorras abiks.

Kasutasite teenistustasu maksmisest rääkides mõistet täistööaeg. Kas vaimulike töö ehk teenimine, nagu seda kirikus nimetame, on mõõdetav?

Kindlasti on vaimuliku töö mõõtmine pisut keerulisem kui mõne muu töö puhul. Vaimulik on ju vaimulik n-ö 24/7 ning mõnelgi juhul on teenimise ja muu tegevuse vahelise piiri tõmbamine keeruline, eriti kui vaimulik elab koguduses kohapeal. Nõnda võib ka vaimuliku kohta öelda, et ta on määratlemata tööajaga. Arvan siiski, et päris võimatu vaimuliku teenimise mõõtmine ei ole ja sageli on seda vaja teha.

Koguduste vajadused on erinevad ja ka vaimulike teenimiskoormus on erinev. On neid kohti, kus vaimuliku töötunnid ületavad kuhjaga igasuguse täiskoormuse ja samas mõnda kogudusse sõidab vaimulik kohale vaid paaril korral kuus. On ju selge, et neil olukordadel on vaja vahet teha. Arvan, et esmalt olekski iga koguduse puhul vaja selgeks teha, milline on sealne reaalne vaimuliku teenimise koormus, mis vastaks koguduse võimalustele ja vajadustele ning tagaks koguduse püsimise. Kindlasti ei ole vaja olukorda, kus keegi vaimulikul kellaga järel käib ja kõik üle mõõdab.

Kogudustel on erinevad majanduslikud võimalused. Nii mõnigi kord võib kuulda, et raha on napilt. Milline on olukord teie hinnangul?

Nagu ühiskonnas tervikuna, nii on ka koguduste hulgas jõukamaid, kes tulevad väga hästi toime, ja on ka neid, kelle majanduslikud võimalused (võimed majandada) on väiksemad. Ka kirikus saavad jõukad järjest rikkamaks ja osa kogudusi kipub järjest enam maha jääma. Praostina teeb just see murelikuks, kuna kõik kogudused peavad saama teenitud.

Mõnikord tõepoolest on raha napilt, aga palju sagedamini on küsimus prioriteetide seadmises. Väga sageli peetakse paraku müüre ja muru inimesest tähtsamaks. Vajadused ületavad väga tihti meie materiaalse võimekuse. Pean ise oluliseks, et inimene oleks kividest tähtsam.

EELK kogudused maksavad igalt liikmeannetuselt keskkassasse solidaarsusmaksu. Keskkassast on kasinamate võimalustega kogudustel omakorda võimalik taotleda vaimulikele teenistustasu toetust. Kas see süsteem on pakkunud leevendust teenistustasu küsimustes? Milline võiks edaspidi olla vaimulike teenistustasu maksmises koguduste ja kirikuvalitsuse koostöö?

Kindlasti on keskkassa vajalik osa vaimulike teenistustasu maksmise süsteemist ja selle toetus on pakkunud mõneski olukorras leevendust. Keskkassa maht võiks tulevikus ka suureneda ja sealtkaudu ümber jagatav võiks veelgi paremini teenida seda eesmärki, et meie ka kõige väiksemad kogudused oleksid jätkuvalt teenitud. Motiveeriv moment jagamise juures võiks kasvada. Hetkel toimib keskkassa üsna riikliku toimetulekutoetuse maksja sarnaselt. Väikeste maakoguduste teenimise korraldamine on sageli üsna keeruline, aga samas kui keskkassast toetust saav õpetaja võtab mõne naaberkoguduse teenimise lisaks, on oht toetusest ilma jääda. Väga meeldiks mulle, kui kaoks ära sõna toetus ja ka keskkassast vaimulikule makstav oleks osa kokkulepitud tasust. Samas võiks keskkassa vahendite jagamisel tähelepanelikumalt vaadata ka koguduse enda rahakotti ehk kas kogudus on ära kasutanud kogu oma potentsiaali, nt majandanud metsa jne.

Kas ka teiste kiriku töötegijate, nt organistide tasustamine vajaks selgemat reguleerimist?

Kindlasti on vaja ka teiste kiriku töötegijate tasuküsimustega jätkuvalt tegeleda. Arvan siiski, et päris kõike me ka üldkiriklikult ära reguleerida ei saa. Kardan küll, et kui hakkame näiteks organistide töötasu ühtsete normide järgi paika panema, siis jääb mõnel pool orel seepeale hoopis vait. Kui asjade ülereguleerimine meil üle pea kasvab, siis pole sellest lõpuks kellelegi kasu ega rõõmu. Küll aga võiks näiteks organistide töötasu puhul olemas olla kirikumuusika liidu soovitused kogudustele, millest lähtuda või mille poole kasvõi ideaalina püüelda. Meil on ju väga palju tublisid koguduste kaastöölisi, kes oma panuse eest mingit rahalist tasu ei oota ja kindlasti on vabatahtlik töö kirikus ka tulevikus väga olulisel kohal. Sageli annab regulatsioonidest parema tulemuse silma vaatamine ja asjadest rääkimine.

Kätlin Liimets

---

Selgituseks

Mis on solidaarsusmaks?

Igalt liikmeannetuselt maksab kogudus 2022. aastal kirikuvalitsusele: kirikukassamaksu – 10% koguduse 2020. aasta liikmemaksude (-annetuste) kogusummast, solidaarsusmaksu – 5% koguduse 2020. aasta liikmemaksude (-annetuste) kogusummast.

Solidaarsusmaksust makstakse teenistustasu toetust vaimulikele taotluste alusel. 2021. aastal laekus solidaarsusmaksu 74 171,72 € ja sellest maksti teenistustasu toetust 24 vaimulikule.

Mis on teenistusleping? 

Kogudust teenivale vaimulikule ei pea kohaldama Eesti Vabariigi töölepingu seaduses töölepingu kohta sätestatut. Seda võimalust on kunagi kirik ise taotlenud ja põhjuseks on asjaolu, et vaimuliku teenistus ei ole käsitletav töösuhtena töölepingu seaduse mõistes.

Kuna aga vaimuliku teenimist on siiski mõistlik täpsustada lisaks kiriku seadusandluses sätestatule, on kirik otsustanud seda teha teenistuslepingu vormis. Teenistuslepingu juures on kõige olulisem lepingu sõlmimise protsess, kus lepingu osapooled arutavad läbi vaimuliku ülesanded koguduses ning lepivad kokku teenistustasus. Teenistusleping:

1)  konkretiseerib kiriku kui tööandja ja vaimuliku suhet (vaimuliku tööandja on kirik, mitte kogudus),

2)  konkretiseerib vaimuliku teenistusülesandeid, koormust ja töötingimusi,

3)  kohustab praosti ja konsistooriumit pidevalt tegelema vaimulike teenimise sisuliste küsimustega,

4)  kohustab kogudust hoolitsema vaimuliku palga ja töötingimuste eest,

5)  võimaldab ennetada probleeme.

Seega EELK teenistuses olevate vaimulikega on teenistussuhted reguleeritud teenistuslepinguga. Kõik alates 1. jaanuarist 2008 ordineeritud vaimulikud on kohustatud teenistuslepingu sõlmima.

Konsistooriumi otsusega 13. oktoobrist 2015 nr 121 laiendati EELK vaimulike teenistuslepingute sõlmimise kohustust. EELK kirikuseadustiku § 96 ja vaimulike teenistussuhete töörühma 23.09.2015 otsuse alusel EELK konsistoorium otsustas:

1)   muuta teenistuslepingute sõlmimine kohustuslikuks vaimulikele, kes on ordineeritud aastail 2000–2007;

2) teenimiskoha muutumisel muuta teenistuslepingute sõlmimine kohustuslikuks vaimulikele, kes on ordineeritud enne 2000. aastat;

3)  muuta koguduseõpetaja teenistuslepingu lisa sõlmimine kohustuslikuks kogudusi alaliselt teenivatele piiskoppidele, assessoritele, praostidele ja abipraostidele sõltumata nende ordineerimise ajast.

 Ülejäänud vaimulikele on see soovituslik. Teenistuslepingu sõlmimine on ka kohustuslik vaimulikele, kes saavad keskkassast toetust. (Vt ka skeemi.)

Teenistuslepingu sõlmimine

Ametivande andnud vaimulik sõlmib peapiiskopiga teenistuslepingu. Lepingus sätestatakse teenistussuhte üldalused. Leping sõlmitakse kahes eksemplaris, üks jääb vaimulikule, teist säilitatakse konsistooriumi kantseleis.

Ametisolev vaimulik, kellega on veel teenistusleping sõlmimata, esitab vastavasisulise avalduse EELK peapiiskopile. Avalduse alusel valmistab konsistooriumi kantselei ette teenistuslepingu, mille allkirjastavad peapiiskop ja vaimulik.

Teenistuslepingu lisa sõlmimine

Vaimuliku teenistuslepingut konkretiseeritakse teenistuslepingu lisas, kus sätestatakse täpsemalt vaimuliku teenistusülesanded, teenistustasu, puhkus jmt.

Teenistuslepingu lisa sõlmise protsessi juhib praost. Teenistuslepingu lisa üks allkirjastatud eksemplar saadetakse konsistooriumi kantseleisse. Teenistuslepingu lisa aluseks on konsistooriumi või peapiiskopi otsus.

Teenistuslepingu lisa muutmine

Osapooled vaatavad lepingu lisa üle kord aastas ning vajadusel muudavad seda. Muudatused vormistatakse lisana teenistuslepingu lisa juurde.

Teenistuslepingu lisa lõpetamine

Teenistuslepingu lisa lõpetamise aluseks on konsistooriumi või peapiiskopi otsus. Teenistuslepingu lisa lõpetamisega ühenduses toimub ka ametikoha üleandmine järgmisele vaimulikule. Teenistuslepingu lisa lõpetamine vormistatakse kirjalikult.

Allikas EELK siseveeb: https://siseveeb.eelk.ee/et/personalijuhtimine/vaimulik-amet/teenistusleping/

---

Kommentaar:

Milline on teie seisukoht praost Kaido Saagi tõstatatud vaimulike teenistustasuga seotud küsimustes?

Peapiiskop Urmas Viilma: Praost Kaido Saak on sinodil tõstatanud õige ja vajaliku teema. Ka olen temaga nõus, et vaimulike tasustamisest tuleb rääkida. Kaido Saak on uuesti avastanud ja ettepanekutena esitanud rea mõtteid, mis on tegelikult algusest peale, juba 2006. aastast käivitatud teenistustasude maksmise korraga seoses kehtinud. Praktikas on mitmed asjad paraku ununenud või unarusse jäänud. Näiteks kui teenistustasude süsteem ja keskkassa loodi ning vaimulikega hakati teenistuslepinguid sõlmima, sõitsime koos Ülle Keelega vaimulike juurde erinevatesse paikadesse kohale, istusime kokku koos praosti, lepingut sõlmiva vaimuliku ja juhatuse esimehega ning arutasime üksipulgi läbi, milline on selle vaimuliku teenistuskoormus ja millised on tema sotsiaalsed garantiid, mida kogudus saab tagada. 

Lepingusse sai märgitud, milline on teenistustasu, kuidas on lahendatud ametirõivaste eest hoolitsemine, eluaseme ja transpordi küsimus ning paljud muud teemad. Mõte oli, et esimesel korral aitame vestluse läbi viia konsistooriumi poolt ja edaspidi teeb muudatuseks ja ka tasu reguleerimiseks ettepanekuid praost pärast iga-aastast ametivestlust vaimulikuga ja vajadusel koguduse juhatusega, et kogudus muudatustega ka oma eelarvet planeerides arvestaks. Selleks on ka EELK nimel lepingute lisade allkirjastajad just praostid. Praostil palutakse esitada kõik algandmed, sest tema saab objektiivselt hinnata vaimuliku teenistuskoormust ja ka muid detaile. Praostil on ka ametist tulenev õigus need andmed vajadusel välja küsida. 

Praostide silme alt käivad läbi ka kõikide praostkonna koguduste protokollid, mille põhjal on neil info, millised on koguduse eelarve võimalused, kas tähelepanu pööratakse pigem kividele või inimestele või kas kogudus kasutab kõiki ressursse (põllumaa, mets, muud varad) heaperemehelikult. Just nii ongi teenistustasude süsteem mõeldud toimima, et lepingud ja tasud vaadatakse regulaarselt üle koos vaimuliku ja koguduse juhatuse esindajaga. Nii tuleks ka hakata toimima. Ka ei ole teenistustasude maksmisel kunagi olnud tegemist toetusega, mida vaimulikele makstakse, vaid ikka osaga vaimulike teenistustasust. Iseküsimus on kogu süsteemis, kust saada vahendid. 

Olen nõus sellega, mida praost Kaido Saak sinodil peetud ettekandes ütles, et tarkus ja kompetents teenistustasude süsteemi tarvis peab tulema konsistooriumist, peamised ressursid aga kogudustest. Iga kogudus peab vaatama üle, millised on eelarveprioriteedid, kas kogudus on teinud omalt poolt kõik, et vaimulike teenistustasu oleks väärikas, ning alles seejärel saab täiendavalt lisada keskkassa. Tundub, et siin saaks paljudes, kahjuks küll mitte kõigis kogudustes vaimulike väärikamate tasude nimel nii mõndagi ümber otsustada.