Olev Kentsi leida
polegi nii lihtne. Selleks, et teda pildistada, tuleb ronida oreli sisse. Sest
oreli sees on orelimeistri koht.

Olev Kentsi sõnul saab orel oma energia igalt poolt: mängijalt, ehitajalt. Mida rohkem pilliga tegeled, seda paremaks läheb.

Mis Kärdla kiriku orelil häda on?

Ilmselt muutuvad temperatuuri suure
kõikumise tõttu pilli nahast osad jäigaks. Siin peab olema veel mingi põhjus,
miks nahk kõvaks muutub. Mingit kindlat põhjust täpsemalt öelda ei oska. See
võib olla mingi värvaine, sool, seen… Nüüd proovin pilli erinevaid osi nii
reguleerida, et orel uuesti korralikult mängida saaks.

Niiskusmõõtja kirikus näitab
numbrit 69. Pole ju midagi hullu.

Oreli seisund sõltub palju õhuniiskusest.
See number polegi nii oluline, kui just selle numbri kõikumist aasta keskmisega
võrrelda. Kui õhuniiskus muutub rohkem kui 4–5%, siis hakkab orel streikima.
Eriti ohtlik on see, kui hoitakse suvi läbi kiriku uksi lahti ja pilli puitosad
hakkavad kuivama, tõmbavad kaardu või lõhenevad.

Sageli ei mõelda sellele, et sooja aja
tulekul kiriku uksi lahti hoides küll ruum soojeneb, aga seintest hakkab
eralduma niiskust. Ja kirikuruum muutub vähemalt alguses oluliselt niiskemaks.
Pilli seisukohalt on kõige olulisem niiskuse stabiilsus. Aga samuti on ühtlase
niiskustaseme hoidmine oluline altarile, pinkidele jne.

Kui vahetaks Kärdla pilli nahast
osad välja.

Kärdlas on pneumaatiline pill. Selliseid
oreleid tänapäeval enam ei ehitata. Nahk, mida pilli juures on kasutatud, on
taimedega pargitud. Sellist hööveldatud nahka saab osta veel Saksamaalt ja
Itaaliast. Neid töökodasid, kus taolist nahka 
valmistatakse, on väheseks jäänud. Samuti ei ole võrreldav naha
kvaliteet saja aasta taguse ajaga. See on palju kehvem.

Kärdla pillil saab vajadusel mõne nahast
padjakese asendada, aga tervel orelil seda teha pole mõtet, sest nelja-viie
aasta pärast on nende nahast osadega sama seis.

Kui orelit mängitaks vähem, kas siis oleks oreli olukord
parem?

Pill on elus. Ta saab oma energia igalt
poolt – mängijalt, ehitajalt. Mida rohkem temaga tegeled, seda paremaks ta
läheb. Mida rohkem orelit mängitakse ja harjutatakse, seda parem on see pilli
seisundile.

Kuidas uut orelit häälde pannakse?

Orelit on väga lihtne häälestada. Muudkui
teed – kõigepealt üks register, siis teised. Et viled häälde jääks, on väga
pikka aega vaja. Näiteks, kui panen uuel pillil hommikul registri häälde, on
see õhtuks juba vajunud. Panen õhtul uuesti häälde, on pill hommikuks jälle
korrast ära. Nii tuleb teha mitu-mitu korda. Ja siis ühel hetkel otsustavad
viled häält pidama hakata. Orel tahab, et talle pühendutakse ja temaga
tegeletakse. Muud saladust pole.

Kui üks register on hääles, siis tuleb
järgmise registri kord. See on üsna keeruline, kuna häälestatud viled võtavad
veel häälestamata viled kaasa. See jutt läheb kuskile metallide
struktuurivõrede tasandile. Veel häälestamata viled hakkavad koos häälestatud
registriga käituma nii, nagu kõik oleks juba korras. Tegelikult ei ole. See,
kuidas kõik siiski klappima saada, on tükk nuputamist.

Kus on orelimeistri tee algus?

Mul tuli see õhkõrn unistus tegelikult juba
keskkoolis. Muidugi ei teadnud ma orelist ja pillimängust tol ajal mitte teragi.
Aga juhtus nii, et minuga sama vana sõber, kes kirikus pühapäeviti orelit
mängis, oli enne ülestõusmispühi pilli puhastamiseks lahti võtnud. Põhjalikult.
Viled ikka küljest ära. Ja siis jäi ta 40kraadise palavikuga haigeks.

Läksin talle külla. Ta oli kuidagi väga
endast ära. Pärisin siis, milles asi. Ega ta algul öelnud, lõpuks siiski
tunnistas. Nii sattusingi tema asemel salaja kirikusse, kus tasku- ja laualambi
valgel hakkasin pilli uuesti kokku panema. Sain enne pühi pilli korda.

Oli see orelimeistri esimene kohtumine pilliga?

Sellest juhusest alates püüdsin kogu aeg
sinna poole. Sain aru, et mul tuleb esmalt muusikat õppima minna. Alguses
läksin filharmoonia õppestuudiosse, siis tuli sõjavägi ja seejärel astusin
Elleri-nimelisse muusikakooli laulmist õppima. Lõpetasin ka. Ja laulsin
Vanemuise teatris. Vahel laulan praegugi. Lehtse koor teeb «Oklahomat». Nendega
koos olen natuke koorisolistina nalja teinud.

Orelihooldusega puutusin esimest korda
kokku Hardo Kriisa korraldatud kursustel. See oli Ambla surnuaias, kui ta
kutsus mind enda töökotta tööle. Nii see kuidagi läks. 1997. aastast on mul oma
orelitöökoda.

 Millised on teie
suuremad tööd?

Olen ehitanud kolm orelit: muusikaakadeemia
harjutusoreli, Otsa-kooli harjutusoreli ja pilli ühele tuntud vanamuusikule.
Aga remontinud olen Keila, Saarde, Kose, Tartu Peetri, Valga, Viljandi Jaani ja
Pauluse, Tarvastu ja Kõpu kiriku oreleid ning paigaldanud Tartu Jaani ja Kambja
kiriku orelid. Hiiumaal olen tegelenud Kärdla ja Emmaste pillidega.

Mis saab Pühalepa kiriku orelist?

Seda on võimalik lahendada mitut moodi.
Olen teinud kogudusele pakkumise, kuidas võiks oreli korda saada. Vanast
pillist on ju veel üksjagu alles. Mõttekas oleks püüda endist pilli taastada,
kuid mitte samas mahus. Pigem väiksemana. On teada, et omal ajal kasutati
Pühalepa kiriku oreli vilesid mootorratta summutite pikendusena. No, et igal
vennal oli oma motika hääl. Olen kuulnud, et mõnel pool kasutati oreliviledest
saadud tina õngekonksude tarvis.

Mis on siiski oreli igapäevase hoolduse juures kõige
olulisem?

Niiskusest juba rääkisime. Väga tähtis
tööriist on tolmulapp. See nagu unustatakse ära. Ja palju pahandust teevad
närilised. Rotid-hiired tuleks kindlasti kinni püüda, siis jääksid suured mured
paljude pillidega ära.

Küsinud

Kadri Pulk