Poolesaja aasta jagu luuletusi

Lydia Ader on anderikas inimene, kes oma mõtteid väljendab luules. Ta on välja andnud luulekogu „Pihlakane purre“ (fotol kaanepilt), kuhu on koondatud loomingut aastatest 1965–2019.

Ei jäta ühtki inimest ükskõikseks kaunid maastikud, laiaharulised männid või lihtsad lilled. Nii kirjutab Lydia: „Tammik ümiseb kõigile ühtemoodi sosinat peast. / Mida iganes sisaldab puude laulu võrratu sõnum, / seda tunnetab vaid täpselt / üksnes terane kuulaja …“ (Luuletus „Hiiepuud“)
Mõtteainet on autorile pakkunud muidugi elu ise. Omamoodi tsükli moodustavad kogus haikulaadsed – viierealised – mõttekillud. Leida võib luulekogust ka ühiskonnakriitikat. Nii kirjutab ta luuletuses „Narratiivriik“: „Varjude riiki / anatoomilist südant / kaasa ei anta. / JOKK skeemid kataklüsmi / määrast kaitset ei paku.“
Lydia Ader on sündinud aastal 1953 ja saanud Tartu Maarja koguduse liikmeks 15 aastat tagasi. Kui kogudus kuulutas, et kogub laadal loterii korraldamiseks annetusi, tõi Lydia paarkümmend eksemplari kogudusele kingituseks. Kogudus on talle tänulik, sest on saanud raamatuid kinkida ka kallitele inimestele.
Kui mitmekülgne ja sisurikas, alles avastamist pakkuv on meie kristlaskond, selgub ka Lydia Aderi juhtumist. Nimelt jäime autoriga kontakti otsides hätta, ainsaks võimaluseks osutus talle koju külla minna. Aga ehk pakub elu selleks kunagi võimaluse või jõuab autor põldude ja metsade vahelt tee linna kodukirikusse.
Kohtumine võiks olla huvitav, sest Looja on talle eluks kaasa andnud ka kunstiande, raamatu vahelehtede illustratsioonid on teinud autor ise.
Rita Puidet