PÖFFil elu ilust ja valust

Novembri kahel nädalal toimunud 24. Pimedate Ööde filmifestivalil (PÖFF) valis taas oikumeeniline žürii oma lemmiku. Festivali üldvõidu pälvis aga Bulgaaria film „Hirm“.

„Ma võin teda surmas saata, aga elu võtta ei või,“ ütleb oikumeenilise žürii preemia võitnud Hispaania filmi „Armugán“ (režissöör Jo Sol) liikumispuudega nimitegelane, kes elab mägedes isikliku abistaja Ancheliga. Armugánil on eriline anne aidata surijatel surra. Et tema roll on sarnane vaimuliku omaga ja film tõstatab surmaga seotud tundlikud eetilised küsimused, siis on oikumeenilise žürii valik suurepärane. 

Filmi sisse juhatanud intervjuus nimetas režissöör oma teost väheste sõnadega visuaalseks poeemiks ja ei olnud nõus seisukohaga, et see vestab surmast. „Pigem elu ilust. Elu on muutuste protsess, seda peame mõistma,“ ütles Sol.

Õigus surra

Tundliku, meditatiivse, tihti üksikdetaile rõhutava filmikeelega linateos oli puudutav, erines teistest ja pakkus harvaesineva elamuse. Kindlasti selle festivali üks tipphetkedest. Kõlama jäi, et abivajaja sõltuvus, teistele toetumine on loomulik, pole koormaks ja võib olla osaks inimese vaimses arengus. Kõige enam kutsuti järele mõtlema, kui kaugele saab minna suremisabis. Näiteks oli valus teema, kas voodisse aheldatud ja masinate abil elava lapse elu võib lõpetada või siis pigem, kas tal on õigus surra.

Oikumeeniline žürii koosseisus Andres Põder, Rainer Sarnet, Madis Kolk, Marge-Maria Paas ja Tõnis Kark põhjendas oma valikut järgmiselt: „Jo Soli „Armugáni“ karge kujundikeel tungib vaiana ihusse, luues kino vahenditega sugestiivse tajuvaste vaimu, hinge ja ihu ühtsusele. Film kinnitab, et ihu pole väeti, kui vaim on tugev, ning vaim võib karastuda ihu kaudu. Film tuletab meelde, et surmast kõnelemine ei peaks olema ideoloogiline, vaid nõuab surma meelespidamist ka igapäevatoimingutes ning seda, kui tähtis on, et me poleks surres üksi. Kõlama jääb sõnum elu väärtusest ja pühadusest.“

Kaks nädalat, 21 filmi

Tänavusel PÖFFil õnnestus ametlikult akrediteeritud ajakirjanikuna vaadata 21 filmi. Neist 17 kuulusid põhiprogrammi. Mõtteainet kogunes rohkesti, sai kogeda elu ilu ning valu. Sedavõrd intensiivne maailma erinevate rahvaste tõstatatud teemadesse süvenemine jätab kindlasti jälje ka Eesti Kiriku leheveergudele jõudvas temaatikas. Kokku linastus festivali põhiprogrammis 172 pikka filmi 63 riigist. Neljas võistlus- ja 11 eriprogrammis oli 33 maailma- ja 29 rahvusvahelist esilinastust. Festivali fookuses oli sel korral Saksamaa filmikunst.

Esimest korda sai PÖFFi filme (küll väiksemas valikus) vaadata ka veebis üle terve Eesti. Nõnda jõudsid minuni pea pooled ehk 10 linateost. Ei saa üle ega ümber ka pandeemiast. Maskide kandmine kinosaalides oli kohustuslik. Kui esimesed kolm seanssi oli ebamugav, siis sealt edasi ei pannud enam tähele. 

Siiski võis Tartus märgata, et festivali teisel nädalal vähenes publiku arv oluliselt. Õnnestus isegi ühel korral kahekesi saalis viibida. Tore oli märkamine, et heade mõtete linna mõlemad linastuspaigad on seotud luterlusega. Elektriteater tegutseb kunagises ülikooli kirikuhoones ja Athena Tartu Peetri luterliku kooli ruumides, kus oli avatud ka kooli kogukonnakohvik Taevamanna.

Filmielamustest. Silma jäi, et ühemõtteliselt religioosse sisuga filme (Nt „Püha isa“, „Teenrid“) oli sel korral vähe, küll jagus neid, kus käsitletud üldinimlikud teemad juhtisid religioossetele arutlustele. Põhiprogrammi kuulunud Gruusia film „Algus“, mille sisuks Jehoova tunnistajate tagakiusamine Gruusias ja mida vaatasin teisena, mõjus halvavalt ja vähendas vaadatavate filmide hulka, sest ma ei suutnud pärast kolm päeva kinno siseneda. Samas ei kahetse valikut. 

Tõrkest aitas üle saada järgmisena nähtud, festivali võitnud Bulgaaria komöödia „Hirm“, mille sisu rõhutav mustvalge filmikeel tõi hoomatavasse lähedusse pagulastega seotud hirmud, mis panevad unustama ligimesearmastust. 

Suurimateks elamusteks kujunesid lisaks eespool nimetatutele filmid „Erna on sõjas“, „Lapsuke“, „Veel üks hingetõmme“, „Juurte küljest lahti“, „Sildimaalija“ ja loomulikult meie enda „Vee peal“, mis jõuab Eesti kinodesse koos uue aasta saabumisega.

Kätlin Liimets