Pikk ootamisaeg on lõppenud

Tartu Pauluse kogudus plaanib renoveerida oma kirikuhoone.Möödunud aastal eraldas linn 500 000 krooni stardiraha, et kogudus saaks hakata renoveerima 1917. aastal maailmakuulsa Eliel Saarineni projekti järgi valminud kirikuhoonet.

Koguduse õpetaja praost Joel Luhamets rääkis Eesti Kirikule, et firma K&H on kaks kuud tegelenud digitaalse plaaniga: hoone tuleb esmalt täpselt mõõdistada. 1. oktoobriks on lubatud neile üle anda muinsuskaitse eritingimused, mis finantseeritakse pühakodade säilitamise ja arendamise riikliku programmi raames. Siis alles saab välja kuulutada arhitektuurikonkursi – tõenäoliselt viib konkursi läbi firma Delora E.

Mõtetest tulvil

Praegu on loomisel sihtasutus, kus osalevad kogudus ja linn, riigi osalus on veel lahtine. Linna huvi on õpetaja sõnul selge: «Tartu Pauluse kirik tuleb korda teha.» Pauluse kirik on linnas eriline selle poolest, et suure kirikusaaliga on ühendatud kõrvalhoone ja see tagab kontserttegevuseks vajalikud abiruumid, sh tänapäevased tualettruumid, pakkudes võimaluse kirikus ette kanda muusikalisi suurvorme.

Ennekõike on aga praeguses mahus kasutatav kirikusaal Eesti suuruselt kolmandale kogudusele lihtsalt väike. «Vahepeal puutöökojana kasutatud ruumist saaks käärkambri,» unistab õpetaja.

Nädal tagasi toimunud arhitektuurikomisjonis arutati mõtet rajada kiriku alla keldrisse, kus varem paiknes söeladu, urnimatuse paik. Kui vanasti valitses tava matta inimesi altari alla, võiks seda teha ka praegu, tänapäevases võtmes. Omaette teemaks on kiriku kõrval seisev tühi maa, kus seisnud arhitekt Udo Tiirmaa sõnul klaasivabrik, aga mis praegu on eraomandis. Kogudus soovib oma krunti laiendada parkla tarbeks.

Küsimusele, kas kavas on välja ehitada kirikuhoone parem tiib, vastab õpetaja eitavalt. Udo Tiirmaa hinnangul ei sobikski see enam linnapilti: kiriku sissepääs jääks liiga varjatuks. Aga kui kunagi vajadus tekib… Plats selle jaoks hoitakse igal juhul alles.

Küsimusi suure kirikuruumi rekonstrueerimise osas jätkub: kas avada altarikuju paigutamise ajal kinni müüritud seitse kooriruumi akent; kui suur peaks olema altariruum; kuidas taastada Amandus Adamsoni Jeesuse kuju, mille varbad praegu õnnetult vaheseina taga turritavad, pea aga hoopistükkis keldris seisab.

Õpetaja Luhamets ütleb laest, et kogudus vajab kõigeks ja kõigest 30 miljonit krooni. «Kui asi on ilus ja õige, küll see siis edeneb. Me arvestame sellega, et ehitame kiriku lõpuni.» Raha leidmiseks peetakse läbirääkimisi sõpruskogudustega, välis-eestlaste fondide, Saarineni ühinguga Ameerikas ja paljude teistega. «Küll kannab kindel kalju Issanda kogudust,» kirjutas 1957 koguduse õpetaja Arnold Võsu, küll kehtib see ka 50 aastat hiljem.

5 ja 40 aastat

Küsimus, kui kaua kestab viis aastat, tekib paratamatult kiriku ajaloole mõeldes ja pühakojas ringi vaadates, ka nendes ruumides, mis harilikult suletud on. Et koguduses usukindlusest puudust ei ole, näitab 25. augustil 1944 põlenud kirikuhoone taastamise pikk tee.

Kõrvalhoone taastatud, kasvas Adamsoni 1923. a valminud altarikuju ümber varemetes kirikusaalis mitu aastat võsa – alles 23. märtsil 1957 saadi Ministrite Nõukogult luba kirik taastada. Ehitustööd tehti omal jõul ja kirik taaspühitseti 3. juulil 1966, ent kasutusele võeti vaid väiksem pool saalist – vaheseinatagune jäi paremaid päevi ootama.

22. juunil 1967 palus tollane Etnograafiamuuseum (praegu ERM) viieks aastaks (!) suuremat poolt enda käsutusse, kogudus ei saanud keelduda. Pisut varem oli Tartu linna täitevkomitee koguduselt võtnud kõrvalhoone – see sai Spordimuuseumi koduks. Mõne aasta eest sai see taas koguduse käsutusse, tänaseks on ka Eesti Rahva Muuseum kirikust välja kolinud, ametlik üleandmine seisab ees lähiajal.

Soovime kogudusele palju õnnistust lõplikult taastada oma pühakoda, ja ohtralt annetajaid!

Rita Pokk