1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahulepinguga tunnustas Venemaa «Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust». Lepingu järgi kuulus Eestile

1582 km2  Ida-Petserimaast, millest aga 1945. a 1182 km2 Vene haldusalasse hõivati. Piiri järjest lääne poole nihutades on lahutatud etnilised seto alad.

Kirjutasin ühes maakonnalehes möödunud aasta jaanuaris:

«Eesti Vabariigi Petserimaa rabati Eesti riigilt 60 aastat tagasi. Selle aja jooksul on sealt sunnitud lahkuma umbes 40 000 inimest. Kui arvestada eeldatavaid, ent ärajäänud sünde, on meie Petserimaa kaotanud vähemalt 100 000 inimest. Mõelgem vahekordadele: 100 000 inimese kaotus tähendab miljonilise rahva jaoks tuntavalt suuremat lööki kui sajamiljonilise rahvaarvuga riigile.

See siin Eesti Vabariigis on petserimaa-eestlaste põlismaa, mida praegu veel hoiavad Jumala kaitse all üle tosina petserimaalaste kalmistut teisel pool «Kagu-Eesti turvatara» ehk «Seto Müüri».

Elavad inimesed pöörduksid tagasi oma põlismaadele, kui neid ei takistaks teised, kes teevad ülekohut. Üks riik on teiselt võtnud maad ja külad, teine riik (see justkui oma) aga lööb sellele ülekohtule käega ega nõuagi oma tagasi.»

Eesti suurlehed ei avaldanud seda artiklikest, mille nimeks panin «Petserimaa tsunami». Valu Petserimaa kodude pärast ei kao ühegi petserimaalase südamest. Paljud ent ei mõista seda välja öelda. Paljud on kaotanud usu.

Sündinud koos Eesti riigiga

Petserimaa Eesti riigi koosseisus sündis koos Eesti Vabariigiga. Siis lõhuti ta pooleks 1944. a sügisel. Piiritõkked küll puudusid, aga eestlaseks jääda ilma eestikeelse koolihariduseta (ligi sajas Petserimaa külas) polnud enam võimalik.

Teine Petserimaa äravõtmine toimus 1994. aastal, kui alates meie presidendist võeti suund loovutada EV Petseri maakond ning Vene riik asus (Eesti vaikimist kasutades) ühepoolselt maha märkima riigipiiri.

Kolmas oli alatu äraandmine: 2005. aasta 18. mail Moskvas (Paeti-Lavrovi leping) ning 20. juunil Eesti enda riigikogus, kus ratifitseeriti uus piirileping ehk anti nõusolek ENSV piiri seadustamiseks.

Asjade olemust saab selgitada inimesele, kes millegi vastu huvi tunneb. Praegune elustiil on võõrutanud eestlase huvi tundma oma ajaloo, isegi omaste vastu. Rääkimata Petserist ja Petserimaast, mis ühele eneseuhkusest pakatavale eestlasele on alati olnud mingi kole koht. Üks endine riigikogu liige küsis irooniliselt: kui palju on Petserimaal teadlasi, haritlasi…

Pähetuleva näitena küsiksin vastu: kas Ernst Julius Öpik polnudki eestlane, sest et pool elu elas-töötas Eestist eemal? Igatahes Petserimaalt (otse või juurte kaudu) on Eestimaal sadu teadus- ja kultuuriinimesi.

Kas nad eesti keelt oskavad

«Nõnda ma siis elan, olen nagu eestlane ja Eesti Vabariigi kodanik, aga ainult ilma inimõigusteta. Pole mulle ka vallast toetust määratud, kuna ma pole pensionär. Olen aasta tagasi pöördunud Allar Jõksi poole. Lubati asjaga riigikogus tegeleda, aga mina olen ju inimene ja tahan ka elada…

Jõulud on tulemas, aga minul on ainult üks suur mure: kas Meremäe vallas sündinu sünnikoht on Venemaa; nii mulle Võru migratsiooniamet selgeks tegi ja passi trükkis? Kas 42 tööaastat ei anna õigust pensionile ja haigekassale? Kas minu suhtes inimõigused ei kehtigi?»

See on lõigukene enne jõule Obinitsas Silvi Mäeotsa kirjutatud kirjast Seto Kongressi Vanemate Kogule. Nii Silvi kui tema 2004. a vähki surnud abikaasa olid sündinud Obinitsa lähistel, aga sunnitud Petserisse oma kätega ehitatud majast ära kolima.

Mitte ainult uue piirileppe allkirja sirgeldamise järel, vaid juba kümme aastat (!) enne seda otsustasid meie poliitikud jätta inimõigustest ilma iseseisva Eestiga sündinud ja 24 aastat ühes riigis elanud Petseri maakonna inimesed.

Juba kümme aastat tagasi peeti Petserimaal elavaid, töötavaid ja töötanud EV kodanikke võõrasteks. Ja aeg-ajalt kostab üha jultunumat valet: petserimaa-eestlased ehk setod polegi eestlased, nad kõnelevad vene keelt.

Kuid kas pole nii, et see, kes heidab ära ühe osa endast, peab ükskord ära heitma teise-kolmandagi? Ja seda, kes reedab, reedetakse varem-hiljem kindlasti!

Ilmar Vananurm,
Seto Kongressi Vanemate Kogu liige, praegune peavanem

Tartu rahulepingu 86. aastapäeva sündmused 2. veebruaril

Tallinnas

Kell 11 mälestustalitus lepingu pealäbirääkija Jaan Poska haual Siselinna kalmistul.

Kell 12 Jüriöö pargis auvahtkond, orkester, vabaduslõke, sõnavõtud Riigikogu, valitsuse, Tallinna linnavõimude, kaitseväe, Kaitseliidu ja linnakodanike poolt. Vabadussõja mälestusmärgi juurde asetatakse lilli.

Kell 14 meenutushetk Harjumäel Vabadussõja monumendi nurgakivi juures: tuuakse lilli ja süüdatakse küünlaid.

Kell 15 koosolek Jaan Poska majas (Poska tn 8). Koosoleku korraldavad Eesti Muinsuskaitse Selts, Konstantin Pätsi Muuseum ja Jaan Poska Fond.

Kell 18 mälestusteenistus Nõmme Rahu kirikus.

Tartus

Kell 12–14 Vanemuise 35 kõnekoosolek.

Seto Kongressi Vanemate Kogu poolt iseseisva Eesti tähtsaima ning aegumatu lepingu toetuseks peetavale kõnekoosolekule kutsutakse Eesti Vabariigi juriidilise ja territoriaalse ühtsuse ja iseseisvuse pooldajad, kõiki inimesi, sealhulgas EV Valitsuse ja Riigikogu liikmeid, erakondade poliitikuid.

Vanemate kogu kutsub kõnekoosolekule mitte leinapärgadega, vaid võitlusloosungitega!