Perekool aitab luua õnnelikke suhteid

1970ndate algusaastatel töötas Thomas Gordon Ameerikas välja meetodi, mis on levinud nüüd üle maailma. Selle üks eesmärk oli õpetada vanemaid keerulisemates olukordades lastega suheldes valima tõhusam käitumine, mis arvestaks uusi kasvatuseesmärke.

«Mina austan sinu vajadusi, kuid ma austan ka enda omi. Seepärast püüdkem alati leida lahendusi, mis oleks mõlemale vastuvõetavad,» oli Gordoni idee.
Et kasvatada iseseisvaid, avatud, julgeid, uudishimulikke ja vastutustundlikke lapsi, peame valima sobiva meetodi. Uurime koolitajalt Anti Einpaulilt, milles seisneb Gordoni metoodika mõte.
Kasvatusteadusest meenub esmalt Anton Makarenko õpetus ja vastukaaluks vabakasvatus, kus puuduvad käsud ja keelud. Mis oleks see märksõna, millega iseloomustada Gordoni metoodikat?
Nende kahe mudeli asemele pakub Gordon kolmandat probleemide lahendusviisi, mida eesti keeles nimetatakse võitja-võitja meetodiks, kus kumbki pool ei pea loobuma oma vajadustest. Märksõnaks ongi vajadustega arvestamine ja vastastikune lugupidamine.
See tundub normaalne, kui rääkida täiskasvanute suhtlemisest, kus leitakse ühisosa. Millegipärast ei ole meie ühiskonnas enesestmõistetav ka lapsega nii lävida. Kui seda proovida, selgub, et tulemuseks on suurepärased suhted, mis kehtivad väikelapseeast kõrge vanuseni.
Teame ütlust «Mida armsam laps, seda valusam vits». Mida tähtsam on laps meie jaoks, seda enam tähelepanu pöörame tema kasvatamisele. Mis on see vahend, mida Gordoni perekool soovitab lastevanematel mõjutusvahendina kasutada?
Igas kihelkonnas ja igas perekonnas on olnud teravkeelseid ütlejaid, aga küsimus ei ole mõjutusvahendis. Metoodika eeldus on, et lapsed – nagu kõik inimesed – on loomult head ja valmis vanemaid rõõmustama.
Kui sõnastame oma vajaduse käskival viisil, tekib kohe vastureaktsioon. Tasub omandada suhtlemisoskus, kus inimesed räägivad mina-keeles ja väljendavad ennast niimoodi, et see ei tekita vastupanu. Kui annan lapsele või teisele inimesele võimaluse teha midagi minu heaks, teeb ta seda heal meelel, vastupanu tuleneb minu käitumisviisist. 
Kehtestame elus mingid reeglid, edasi tekib surve ja pinge, kas neid reegleid täidetakse. Kui aga omandame sobiva suhtlemismustri, siis saame probleemid lahendada harjumuspärasel ja tuttaval viisil.
Arvan, et koolitaja poole pöördutakse alles siis, kui peres on tekkinud probleem. Kui soovituslik oleks koolitusele tulla varem, et võimalikke muresid ennetada?
Kui inimene on eluga rahul, ei tule ta loomulikult koolitusele. Kui ta arvab, et tahab osata käituda oma vanematest erinevalt, on põhjust tulla. Kui mudelit ees ei ole, puudub teistsugune kogemus.
Gordon on töötanud välja neli koolitusmudelit, aga põhimõtteliselt on need universaalsed. Lapsed, kes on kasvanud selle kasvatusmetoodika keskkonnas, hakkavad kasutama samu oskusi, nad ei tekita endale probleeme juurde ja oskavad vajadusel neid lahendada. See on uskumatult äge.
Saan ma õigesti aru, et lisaks loengutele ja osalejate avatud suhtlemisele on koolituse üheks osaks suhtlemistreening?
Tegu on suhtlemisoskuste õppimisega. On paar universaalset oskust, millega tutvutakse ja mida harjutatakse. Sageli proovitakse neid esmalt tööl, sest mõni nipp on alguses harjumatu. Mida pingelisem on olukord, seda kergemini valib inimene harjumuspärase käitumisviisi. Selleks, et tagavaraks oleks teine variant, proovitakse seda koolitusel.
Kui keeruline on oma suhtlemisstiili muuta?
See sõltub inimesest ja esimesest kogemusest. Aga ma ei tea kedagi, kes poleks hakkama saanud või kellele ei oleks taoline suhtlusstiil sobinud. Sellega harjub kiiresti.
Koolituse tulemusest peaks võitma kogu pere. Rääkige lähemalt võitja-võitja meetodist.
Tavapäraselt kõneldakse probleemi lahendades kompromissist, kus tulemusena pole kumbki osapool päriselt rahul, on millestki ilmajäämise tunne. Gordoni metoodikas ei alustata lahendustest, vaid vajadustest. See on üllatavalt lihtne, kui me ei asu kohe lahenduste pakkumisele.
Otsi lisaks tuttavatele variantidele uusi! See annab tagavaraoskuse, uue mustri. Kaheksa nädala jooksul toimuval koolitusel saab neid turvalises kontekstis proovida. See on parajalt pikk aeg, et tekkivaid muutusi jälgida. Omandatud oskused on universaalsed. Perekoolis kasutatakse neid näiteid, mida peredes rohkem vaja läheb.
Koolitusel saadakse oskus suhelda teise inimesega viisil, mis väärtustab mõlema osapoole huve. Suhtlemine põhineb humanistlikel väärtustel, vastastikusel lugupidamisel.
Olete perekooli kursuse läbinust saanud ise koolitajaks ja ilmselt olete õnnelik inimene. Milles on õnne võti?
Ma ei saa nimetada ühte kindlat retsepti ega lihtsat lahendust. Ja ma pole pädev viitama viimasel kümnel aastal psühholoogiateaduses käsitletule. Põhjalikult on analüüsitud seda, mis eristab õnnelikke inimesi teistest. Aga arvan, et inimesel on võimalik vastutada oma õnne eest. Tal on kohustus võtta endale vastutus: hoolitseda oma tervise eest, püstitada endale häid eesmärke, olla huumoriga sinasõber, andestada ja olla andja.
Rita Puidet

Gordoni perekoolis käsitletavad teemad
Kuidas aidata last, kui tal on mure.
Kuidas panna piire ja väljendada enda vajadusi viisil, mis ei kahjusta suhteid.
Kuidas kehtestada perereegleid, lahendada väärtuskonflikte.
Mida arvata karistamisest.
Vt: www.sinamina.ee ;
http://perekool.anti.ee/