Perekeskus julgustab kogudusi osalema kogukonna töös

Aasta tagasi alustas Tallinnas tööd luteri kiriku perekeskus, et pakkuda oma teadmistega abi, kuidas vaimsete probleemidega või neist tulenevate emotsioonidega toime tulla.

Sealsed nõustajad soovitavad enda poole pöörduda, kui kellelgi on mure paarisuhte pärast, raske toime tulla petmise või armukadedusega, kui kaalutakse lahutust või püütakse sellest toibuda. Tulla võib ka siis, kui kogetakse valusalt kaotusvalu või leina; kui suhted vanematega on keerulised; kui pereliige on haige või puudega; kui kogetakse kodust vaimset ja/või füüsilist vägivalda. Aga kui laps käitub halvasti ja tal on lasteaias või koolis probleeme, tasub samuti perekeskusesse pöörduda.
Kutsusin vestlusringi keskuse juhataja Pia Ruotsala ja perenõustaja Mari Paenurme.

Oleme väga erinevates suhetes ja probleeme võib olla igal pool. Oluline on oskus neid lahendada. Saan aru, et perekeskus on endale võtnud kaks rolli: olla nõustaja ja nõustajate koolitaja. Selgitage keskuse eesmärke.
Pia: Perekeskusel on kaks rolli: teha ennetustööd ja nõustada, milleks on oluline tõsta pidevalt perenõustajate kompetentsi. Ennetav töö hõlmab erinevaid koolitusi, väikerühmi ja laagreid, mida saavad teha ka kogudused ja perekeskus, näiteks koostöös omavalitsustega.
Viimastel kuudel on toimunud mitu paarisuhte koolitust, sotsiaaltöötajatele ja pedagoogidele õppepäevi perede ja laste toetamise teemal, oleme külastanud oma klientide lapsi lasteaedades, et kõik igapäevaselt lapsega seotud täiskasvanud saaksid teda parimal viisil toetada.
Mari: Minu igapäevatöö on nõustamine. Peale selle tegelen tehniliste küsimustega ning kaasan koos Piaga koostööpartnereid. Kindlasti võiks meie tegevus suureneda probleemide ennetamise vallas.

Missuguseks hindate peretöö kogudustes?
Pia: Olen viimased kolm aastat uurinud EELK koguduste peretööd ja kinnitan, et see on väga mitmekesine. Osa kogudusi panustab kristlikku kasvatusse, osa on loonud pereteenistuste läbiviimiseks vabatahtlikest toimkonna, osa korraldab seminare ja teeb diakoonilist peretööd. Sooviksin küll, et kogudustes kaasataks rohkem lapsi ja noori pereteenistuste planeerimisse ja et osaletaks julgemalt kogukonna peretöös. Arenguruumi on ka laulatuse ja ristimisega seotud vestlustes või näiteks seoses abielueelse seisundiga.
Mari: Viimasel vaimulike konverentsil kõneldi töögrupis peretöö olemusest. Kirik oma tegevustes, olgu need siis talitused, teenistused või muu, on üsna perekeskne. Paljude jaoks on kogudus nagu perekond. Praegu kõneldakse palju elukvaliteedi parandamisest ja see idee haakub minu meelest perekeskusega suurepäraselt. Kogudus võiks ise välja selgitada oma peretöövajaduse, aga kindlasti saame oma oskuste ja teadmistega aidata tegevusi kavandada ja mõnikord ka korraldada. Samuti oleme nõustanud paljude koguduste inimesi.

Missuguses vormis näete kogudustes peretööd?
Pia: Kogudusel on palju võimalusi, ka koostööks. Kõike ei pea tegema üksi ja kogudustes on suurepäraseid liikmeid, ilmikuid, kes saaksid oma panuse anda peretöö arendamisse.
Peretöö vormidena võib nimetada laagreid, pereklubi, piibliringi, supikööki, võlanõustamist, suhteseminari, leinagruppi, viharavigruppi perevägivalla vähendamiseks või ka lastehoidu. Kodune kurnatud ema võib leida koguduse beebilauluringis tuge ja hingehoidu, mis aitab tal tunda rõõmu oma lastest ja pakkuda turvalist keskkonda. See omakorda vähendab ning ennetab lapse probleeme edaspidises elus. Väljundeid ja võimalusi on palju, tahet ja avatust on vaja. Evangeelium on kiriku aare, lootuse sõnum ja tervendav jõud, mida pered vajavad. Seda peab lihtsalt pakkuma keeles, millest pere saab aru.
Kogudus vähendab juba oma olemuselt inimeste probleeme. Suhe kiriku kui emaga ja kogudus kui perekond võivad anda näiteks lapsepõlves emotsionaalse trauma läbielanule põhjuse elada. Kirik on lootuse sümbol, ühendav jõud ja see, kes võiks jääda inimese kõrvale ka siis, kui kõik variseb kokku. Evangeeliumi sõnum on selge: kõiki probleeme ei pea lahendama, poolikus on inimese osa ning iga inimene väärib armastust, armu ja halastust. Andestus on uue alguse võti.
Mari: Peretöö fookus koguduses sõltub koguduse ressursist ja valikutest. Peredele võib ühtviisi hästi mõjuda nii perelaager, muusikaline ringreis naaberkogudustesse kui ka kontemplatiivne ehk endassesüüviv kokkusaamine. Peredele mõeldud tegevused aitavad inimestel teadvustada oma rolli peres ja see on hea algus muutuseks ka probleemide puhul.

Probleeme ei esine mitte ainult abikaasade vahel, vaid ka põlvkondade, õdede-vendade vahel. Mis laadi küsimustega enamasti perekeskuse nõustajate poole pöördutakse?
Pia: Enamasti tullakse kasvatusküsimuste või suhteprobleemidega, teises järjekorras on perevägivald ja lahutus. Suhteküsimused on alati seotud isikliku arenguga ning kristlaste puhul vaimuliku arenguga.
Minu klientidest poolte puhul tegeleme suguvõsaga seotud teemadega. Kui nõustamisele tuleb enesetappu katsetanud klient, selgub sageli, et tema perekonnast on varem keegi valinud sama tee. Vanema põlvkonna kliente mõjutab küüditamine ja õdede-vendade vaheline kadedus või pärimise teema.
Mari: Küsimus sõltub sellest, kuidas abivajaja meieni jõuab. Meil on hulga kliente, kelle on suunanud meie juurde piirkondade lastekaitse- või sotsiaaltöötajad. Nende inimeste probleemiasetus erineb nende omast, kes ise pöörduvad. Siiski tullakse väga isiklike küsimustega.

Missugune on teie soovitus vältida suhteprobleeme?
Pia: Probleem on see, millele me anname negatiivse tõlgenduse. Tähelepanu võiks suunata enesearengule kui positiivsele nähtusele. Kui juba paar korda oled lahutanud ja tekib kolmas abielukriis, siis võiks tegelda eneseanalüüsiga ja uurida, milliseid strateegiaid oled kasutanud, mis töötab ja mis mitte. Parem enesetundmine aitab vältida valesid otsuseid ning endaga rahulolev inimene aktsepteerib paremini ka teisi, nii kodus kui tööl.
Ameerika paariteraapia teadlase John Gottmani järgi jääb 69% probleemidest lahendamata. Väljakutseks on leppida sellega ja õppida nägema neid asju, mis töötavad, ning muuta seda, mida saab muuta. Teist inimest ei saa muuta.
Mari: Suhteprobleeme ei saa ega ole mõtet vältida. See on elu.

Veebruari keskel oli keskuses imagoterapeutide väljaõppekursus. Kellele see kursus oli mõeldud?
Pia: Alustasime aasta tagasi koostööd ameeriklanna Rebecca Searsiga, kes koolitab Eestis ja Venemaal imagoterapeute. Kursus oli pereterapeutidele, aga ka teistele, kes soovivad aidata inimestel parandada omavahelist suhtlust imagodialoogi abil. Sellel teraapial on kristlik taust ja see sobib paaridele, aga ka lapse-vanema suhte tugevdamiseks. Ka kirikus võiks olla rohkem üksteise kuulamist ning mõistmist, mis ongi teraapia eesmärk.

Tänapäeval on väga erinevaid teraapiaid ja nõustajaid, nagu rännakuteraapia, heliteraapia, psühhoterapeut, imagoterapeut. Kuidas pakutavas üldse orienteeruda?
Pia: Tuleb uurida teraapia tausta ja pakkuja kompetentsi. Võib proovida erinevaid teraapiaid ja terapeute, et leida endale sobiv. Kristlasena tuleb terapeudi valikul kuulata oma südant ka n-ö vaimulike kõrvadega.
Psühhoteraapias on palju erinevaid lähenemisi, näiteks süsteemne pereteraapia, mis omakorda hõlmab palju erinevaid Euroopast ja Ameerikast pärit tehnikaid. Iga teraapia on sündinud oma ajastu tulemusena ja seepärast oskab hea terapeut põhiteooria sobitada tänapäeva konteksti. Viimased teraapia mõju uuringud näitavad, et oluline pole niivõrd teraapia suund ehk metoodika, kuivõrd usalduslik suhe kliendi ja terapeudi vahel. Jumal on loonud inimese elama suhtes ja selles me saame nii haavata kui ka terveneda.
Mari: Abistavate elukutsete puhul võib rääkida eri tasanditest abistamisel; esimene on teavitamine ehk informeerimine, teine nõustamine ja kolmas teraapia. Need vajavad erinevat ettevalmistust ning nende rakendamine kliendi puhul sõltub probleemi sügavusest.
Psühhiaatrias ja psühholoogias on hulk eri koolkondi ja lähenemisnurki, lähtepositsioonil peetakse oluliseks, kas lahendatakse probleemi üksikisiku või paari, grupi või pere tasandil. Erinevused on ka selles, kui kaua, kui nii võib öelda, aitaja abivajajal käest kinni hoiab ja millal too iseseisvalt edasi läheb.
Eestis on spetsialistid hoidnud madalat joont ja teaduslikult tõenduspõhiseks peetakse väheseid teraapiaid. Pereteraapia on üks nende hulgast. Kahtlemata elavad ka teraapiate loojad omas ajas ja näevad vajadust erinevate lähenemisnurkade järele.

Lisaks pakutakse unenägude tõlgendamise gruppe jne. Kas kristlasena ei ole piisav kahtluste, hirmude või ebameeldivuste korral öelda: Sinu tahtmine sündigu?
Pia: Et öelda «Sinu tahtmine sündigu», on vaja usaldust, aga kui inimene ei usalda iseennast, rääkimata teistest, siis on ka raske usaldada ennast Jumala kätesse. Hirm on üks põhitunne ja kõneleb meie rahuldamata vajadusest. Kahtlused ja ebameeldivus on hirmu varjundid ja need on tihti seotud inimese sisemise turvatunde puudumisega.
Osal inimestel on lapsepõlves rikutud jumalapilt, mistõttu nad usaldavad pigem unenägude tõlgendajaid. Neil on raske uskuda, et keegi võiks armastada neid tingimusteta. Kristuse ristisurm, arm ja usaldus Jumala heldusesse on omavahel seotud ning moodustavad kristlase terve enesehinnangu aluse, kui need on pakutud armastavas keskkonnas ja turvalises kiindumussuhtes. Inimese põhivajadus on tunda ennast armastatuna ja aktsepteerituna oma vanemate poolt ning läbi selle primaarsuhte ka Jumala poolt. Jumal armastab inimest, aga see, kuidas inimene suudab armastust vastu võtta, sõltub tema põhiusaldusest.
Mari: Ka pühakiri ütleb, et Issand annab oma armsatele unes. Ehkki ma näen und tõenäoliselt sama palju kui kõik teised, ei mäleta ma tavaliselt hommikul sellest midagi, parimal juhul korra aasta või paari jooksul.
Kristlasena arvan, et meile on ette antud, kui muusikaliselt väljenduda, teatud kontrapunkt, mille kõrvale meil on õigus luua oma meloodia. Kui oleme juhtumisi häälest ära, saame tuge arstirohult, teinekord aitab probleemi puhul õppinud nõustaja kättenäidatud teeots. See on usalduse küsimus.
Rita Puidet

Perekeskus
Avati Tallinnas 10. jaanuaril 2014.
Meeskonda kuuluvad Mari Paenurm, Pia Ruotsala, Ülo Vaher, Pille Kolosov, Anneli Nuutinen, Lii Lilleoja, siiri-Liisi Kraav, Kadri Kesküla ja Ingrid Soans.