Peapiiskopiks ei kandideerita, vaid sellesse ametisse kutsutakse

Küsimused peapiiskopikandidaatidele
1. Olete praostina juhtimas praostkonda, aga teil on kirikus ja väljaspool kirikut teisigi ülesandeid. Kuidas suudate end ja oma aega jagada?
2. Kui ühtne on EELK aastal 2014? Või ei peakski ühtsusest kõnelema maailma muutumise taustal?
3. EELK 167 kogudust on üsna eriilmelised, ka oma materiaalse toimetuleku tõttu. Kui Tallinna Kaarli koguduses on liikmeid samavõrd kui ühes keskmises praostkonnas, siis neljandikus kogudustest on liikmeid alla saja; viies koguduses on liikmeid alla paarikümne. Kas EELK peaks tsentraalselt hoolitsema koguduste toimetuleku eest, maksma vaimulikule palka või peab iga kogudus ise majanduslikult toime tulema?
4. Kes on peapiiskop?
5. Eestlaste usklikkusest on tehtud mitmeid uuringuid, samuti sai oma kiriklikku kuuluvust märkida rahvaloenduse küsitluses. Kõigile numbritele vaatamata on reaalsus see, et end kirikuga kindlalt siduvate inimeste arv on vähenenud ja ühiskonna suhtumine Kristust tunnistavatesse inimestesse ükskõikne või isegi põlgav. Kuidas sellistes tingimustes on võimalik kiriku häält ühiskonnas kuuldavaks teha?

Tiit Salumäe
Lääne praostkonna praost alates 1992.
Sündinud 25. detsembril 1951.
Ristitud 1952, konfirmeeritud 1970.
Ordineeritud 5. oktoobril 1975.
Teeninud kogudusi Läänemaal, Ingerimaal, USAs ja Kanadas; Haapsalu koguduses alates 1975. aastast.
Kirikuvalitsuse liiga alates 1994. aastast.

1. 1990ndate alguses korraldas Soome kiriku koolituskeskus juhtimiskoolitusi. Mulle oli sellest palju abi. Planeerin oma tegevused ja jälgin kalendrit, see aitab palju kaasa, et saan teha tööd rahulikult. Ladina tarkus, mida mu isa õpetas on «Festina lente». Arvan, et läbipõlemine, burn­out, ei ole suureks ohuks siis, kui on palju tegemist ja teed tööd rõõmuga, vaid siis, kui sa ei arvesta oma ressursiga, ei oska planeerida oma tegemisi või tunned hoopis, et sind ei vajata.

2. Arukas on leppida kokku, mida tähendab «ühtne». Mulle pole teada, et mõni EELK õpetaja ei kuulutaks usku vastavalt EELK põhikirjale. Põhilises on meie kirik ühtne.
Teisalt tuleb arvestada ajalugu – EELK ei ole isegi sada aastat vana. Eestimaa ja Liivimaa olid erinevad, kogudustel on erinevad vagadustüübid. Ühtset agendat on proovitud rakendada alles eelmise sajandi algusest. Õpetuslikud tülid olid 1920–30ndatel nii teravad, et kirik oli lõhenenud. Ühtsem oli kirik nõukogude ajal riiklike repressioonide tõttu.
Kirikus ühendab meid Jumala Püha Vaim erinevustele vaatamata. Ühtsus kirikus on saavutatav ainult vennalikkuse kaudu. Minu jaoks ei ole ühtsus vormis, vaid sisus. Liturgiakomisjoni on kritiseeritud, et jumalateenistuse korras on kogudustes erinevusi nii muusika kui riietuse poolest. Ei ole vahet, kas jumalateenistust peetakse mustas talaaris agenda kohaselt või missariietuses kiriku käsiraamatu järgi. Kahju on hoopis sellest, kui vaimulik ei ole korralikult ette valmistanud jutlust ja liturgiat ning koguduses puudub osadus.

3. Kogudused ongi erinevad. Olen teeninud väikesi ja suuremaid kogudusi. Nii ühtedes kui teistes on oma eelised ja oma riskid. Kogudus ei pea olema arvuliselt suur, et olla elav ja toimiv. Määravaks ei ole statistika, vaid Püha Vaimu ühendav ja julgustav vägi.
Keskkassa on moodustatud ühtse palgasüsteemi toetamiseks ja selles osalevad nii väikesed kui suured kogudused. Loomulikult ei ole me saavutanud veel vajalikku taset. Üks mõeldav mudel on ka püha Pauluse eeskuju järgimine. Töötamine nii koguduseõpetajana kui kooliõpetajana annab hea võimaluse olla kontaktis kogukonnaga. Saksamaal on see nii, et kõik vaimulikud on ka usuõpetuse õpetajad.

4. Kiriku juht on Kristus, «hingede karjane ja ülevaataja». Otsuste tegemise õigus ja kohustus kirikus on kõigil ristitutel oma esindajate kaudu koguduses, praostkonnas ja üldkirikus. Kirik kutsub teenistusse vaimulikud kuulutama Jumala sõna ja toimetama sakramente. Peapiiskop on kiriku vaimulik ja administratiivne juht. Liturgias tunneme kahte karjase kuvandit – piiskop läheb esimesena või viimasena. Ta võib olla ees sammuv juht või viimasena tulija. Hea karjane peab olema nii esimene kui viimane. Piiskop, kreeka keeles episkopos, on ülevaataja. Peapiiskop on piiskopkonna koguduste ja nendes töötavate vaimulike ja muude töötegijate vaimulik esimees. Peapiiskopiks ei kandideerita, vaid sellesse ametisse kutsutakse. Püha Paulus sõnastab selle 1. kirjas Timoteosele (3:1–7). Augsburgi usutunnistus lisab: Jumaliku õiguse järgi seisneb piiskoplik amet evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuslike asjade otsustamises, väärõpetuse tõrjumises ja jumalatute kõrvaldamises kiriku osadusest, kui nende jumalavallatus on avalik.
Peapiiskopi teenimine on kokkuvõetav kolme sõnaga: juhtimine, toetamine ja edendamine.
Juhtimine tähendab hoida kiriku ühtsust ja järjepidevust ning juhatada õiget teed.
Toetamine teostub külastuste, visitatsiooni ja hingehoiu kaudu.
Edendamine tähendab kogudustes tegelikult tehtava töö abistamist.
Kesksel kohal on palve ja osadus.

5. Vastasin rahvaloenduse teemal Lääne Elu küsimustele (4.05.2013). Kas me saame täielikult rahvaloenduse andmeid usaldada, on üks küsimus, aga teisalt on selge, et nii protsendid kui absoluutarvud vähenevad. Rahvas lahkub maalt ja kodumaalt.
Kuigi meedia on valmis võimendama negatiivseid uudiseid, on kirik Eesti meediale suutnud pakkuda piisavalt ülesehitavat ja positiivset sõnumit. Kirik on nähtav Eesti meedias, kui suudame rahumeelselt jääda kirikuks ega püüa kujundada oma imagot kõigile meelepäraseks. Iga vaimulik vajab koolitust, et suhelda hästi meediaga. Kirikus toimuvate sisemiste arutelude kultuur ja asjatundlikkus peavad paranema. Peapiiskopi ülesanne on luua võimalused ka pingestatud teemade argumenteeritud aruteludeks kiriku sees nii, et eriarvamused ei lõhesta kirikut. Nii omandab kiriku sekkumine ühiskonna valupunktidesse laiema toetuspinna ja suurema mõju. Ärgem unustagem, et ka väga väikesed sihtgrupid proovivad muuta terve ühiskonna väärtushinnanguid.

Eeskujud
Nii kaugele kui mäletan, oli minu kutsumus saada kirikuõpetajaks. Minu esimeseks eeskujuks õpetajana oli isa Eduard ja koguduseelu ning pastoraadikodu korraldamises ema Johanna. Meie pastoraadis käis palju külalisi, minu suured eeskujud olid peapiiskop Jaan Kiivit sen, praost Evald Saag, helilooja Enn Võrk. Harri Haameriga oli mul huvitav kirjavahetus, ta sai minu sõbraks ja eeskujuks. Olin prooviaastal isa juures ja tema meetodiks oli anda ülesandeid ja mitte kõike ise ära teha. Ta oli erakordselt avatud ja uuendusmeelne ning jäi õppijaks kuni surmani.
Muusikaõpingutes meenutan eriti prof Hugo Lepnurme ja Emilie Karjuse õpetamismeetodit. Töötades üliõpilasena konsistooriumis sain tuttavaks niihästi kirikujuhtide, õppejõudude kui kõigi vaimulikega. Elu on pakkunud mulle erakordselt palju võimalusi õppida suurepärastest inimestest. Teoloogiliseks juhendajaks oli prof Elmar Salumaa. Kiriku madalseisu ajal tööd alustades õppisin vanemate kaasvõitlejate tarkusest usaldada Jumalat ka kirikuvaenulikus ühiskonnas elades – olla kindel, et Kristuse Kirikul on tulevik. Palju oli õppida Friedrich Pohlametsalt, Gustav Maarannalt ja teistelt. Mentorina paarikümnele praktikandile olen õppinud noortelt, kuidas näha elu ja tulevast vaimulikutööd täna.

Elu moto
Usalda Jumalat ja tee omalt poolt nii palju kui võimalik, et ta saaks sind kasutada.