Kandidaatide debatt

6. oktoobril Põltsamaal peetud avalikul debatil paluti peapiiskopikandidaatidel jagada mõtteid, seisukohti ning plaane seoses kiriku juhtimisega.

Keskustelu juhtis Arho Tuhkru, keda õnnitleti 40. sünnipäeval, avapalvuse pidas pastor loci Markus Haamer.
Teatavasti valib novembris korralisele sügisistungjärgule kogunev kirikukogu EELK-le uue ülemkarjase. Et tähtis toiming pole enam mägede taga, olid kandidaadid kutsutud Põltsamaale debatiks, kus ligi poolesaja kohaletulnu ees mõtteid vahetati. Muide, just siinsamas debateerisid kandidaadid ka kümme aastat tagasi, 11. novembril 2004, kui valmistuti valima praegu ametis olevat peapiiskoppi.

Olulisim 10 minutiga
Olulisema sõnastamiseks kümme minutit aega saades käisid kandidaadid mikrofoni juures vanuse järjekorras: Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja, praost ja assessor Tiit Salumäe, Tartu Pauluse koguduse õpetaja, praost ja assessor Joel Luhamets, Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja UI rektor Ove Sander, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja praost Marko Tiitus ning Tallinna Toomkoguduse õpetaja ja kantsler Urmas Viilma.
Salumäe veenis mitte lööma kirikule hingekella. Väites, et kirikul ei ole läbi ajaloo kunagi kerge olnud, rõhutas 39 aastat tagasi ordineeritu, et «meie käes on aeg, milles võitleme». Nentides, et see on ülesanne, millega ei saa hakkama üks inimene, rõhutas ta kirikutöö kollektiivset iseloomu. Salumäe kinnitas, et kirik ei ole Toompeal mäe otsas, vaid külades ja linnades.
Luhamets jagas mõtet kirikust kui perekonnast, kus igal liikmel on oma õigused ja kohustused ning koos suudetakse läbi minna heast ja kurjast. Tõmmates paralleeli algkogudusega, kus kristlased eristusid ühiskonnas üksteise eest hoolitsemisega, toonitas Luhamets vajadust tõhustada diakooniat. Ta ennustab moraali temaatikale tulevikus senisest enam kaalu ning paneb kirikule tervikuna südamele, et ei killustutaks paljude asjade tegemisega.
Sander lubas, et saab «programmilise sõnavõtu» etteantust lühema ajaga peetud, kuna tema mõtteid võib lugeda vahetult kohtumise eel trükist tulnud raamatust «EELK: sisse- ja väljavaateid», kuhu on koondatud tema viimase aasta kirjatööd. Haridusteemat pjedestaalile tõstes rõhutas kirikule kaadrit koolitava instituudi juht veel hingehoiu, majandus- ja haldustemaatika olulisust, millele peapiiskopina kindlasti tähelepanu suunaks.
Ka Tiitusel oli jagada valimiskampaaniaks valminud trükis, kus tema vaated kirjas. Ta tsiteeris: «Me ei ole sekt, mille identiteet rajaneb vastandumistele, vaid kirik – kutsutud teenima üksikinimest, ühiskonda ja rahvast.» Tähtsustades kolme inspireerivat omadust, leiab Tiitus, et peapiiskop peaks olema palvetav, (ära) kuulav ning kaaluka sõnaga.
Viilma teatas, et on oma platvormi tutvustanud punkt punkti haaval veebruaris Ida-Harju sinodikoosolekuks valmistudes ning on jäänud seal toodule kindlaks: «Otsustasin, et ei muuda ega korrigeeri seal kirja pandud seisukohti, ükskõik, milline on tagasiside.» Ennast korda ja süsteemi austavaks nimetades lubas Viilma valituks osutudes jätkata kiriku teenimist hea majapidajana: «Olen valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest.»

Rahumeelses õhkkonnas
On ütlemata selge, et valimisperioodi lõpusirgele planeeritud avalikust debatist oli oodata nii rahulikumat kui ka käremeelsemat kohtumist. Pannes ennast valmis vaimumõõkade ristumiseks, saab tagantjärele kinnitada, et kohtumine Põltsamaal kulges kõigiti rahulikus ning huumorit väärtustavas õhkkonnas.
Jah, praost Jaanus Jalaka palvel esinesid kõik kandidaadid ka «naljalooga», aga spontaansed naerupursked markeerisid asjalikku keskustelu mitmel teiselgi puhul. Kandidaadid alustasid ühtepuhku oma vastamist positiivse viitega vastaskandidaadi öeldule, mis andis tunde ühtsest vaimust ja ennekõike soovist teha koostööd EELK heaks.
Debatile eraldatud aeg, napp 3,5 tundi, ei võimaldanud läbida kõiki kirikuelu probleeme. Samuti võttis piiratud aeg paratamatult võimaluse süüvida põhjalikumalt auditooriumilt laekunud küsimustesse.
Ühenduse Naised Teoloogias esindajana esitas õpetaja Hedi Vilumaa kandidaatidele neli kas-küsimust. Võib-olla just ühele neist vastates eristusid kandidaadid debati käigus. Küsimusele, kas pead naiste ordineerimist teoloogiliselt õigeks ning kas ordineerid naisi peapiiskopiks saades, lahknesid vastused nüanssides.
Enda sõnul küsimuseks valmis olles olid Salumäel kaasas ajaloolised dokumendid, mida tsiteerides andis ta teada, et naiste ordineerimise teoloogiline põhjendatus arutati luteri kirikus selgeks juba aastal 1927, aga alles 1967 esitas Pindi kogudus taotluse saada endale õpetajaks Laine Villenthal, kes on EELK esimene naisvaimulik.
Liina Raudvassar