Pauluse palverändurid põhjarannikul

Ei tahaks kuidagi nõustuda nendega, kes kurdavad, et tänavune suvi ei lase midagi ette võtta, et iga päev muudkui kallab vihma. Oleme tunnistajateks, et Jumal kuuleb palveid ja vastab neile.

Kui Tartu Pauluse koguduse palverändurid oma rännakut planeerisid, sai ju palvetatud, et Jumal kingiks 23. augustil ilusa ilma. Ja nii ka sündis. Palverännak marsruudil Tartu – Narva – Sillamäe – Jõhvi – Toila – Valaste juga – Tartu algas varahommikul. Poolsada palverändurit asus kiriku juurest palve ja lauludega teele Narva suunas.
Liftiga kirikutorni
Narva jõudnud rändureid ootas õpetaja Villu Jürjo, kes pidas meile armulauaga lühijumalateenistuse ning kõneles huvitavaid fakte Narva kiriku ja koguduse keerulisest ajaloost. Narva kirik on Eestimaa suurim luterlik kirik. Alustatud on kiriku renoveerimisega, valmis on saanud kaunis ja avar kellatorn, mille akendest avanevad imelised vaated linnale. Saime sellest osa tänu kaasaegsele liftile, mis võimaldab ka ratastoolis olijail jõuda vaatetorni kõrgeimale korrusele.
kiriku äsja valminud välisvalgustust, mis pakub värvide ja valguse efekti torni välisvaatel, me nautida ei saanud, sest oli keskpäev. Tuuliki Jürjo tutvustas sealset aktiivset muusikaelu. Kui jumalateenistustel on rahvast vähevõitu, siis kontsertidel on tavaliselt kirik täis.
Meie teekond jätkus Jumala armu kätel, hommikused umbvihmapilved olid täiesti kadunud ja helesinises taevas säras ere päike, vasakul sillerdas meri. Järgmine peatuspaik oli Sillamäe õigeusu kirik. Väga südamlikult võttis meid vastu isa Vladimir, kes tutvustas rohkete värskete lilledega ehitud kirikut, milles on särav ja sügavamõtteline ikonostaas.
Tavaliselt on kirikud remondi ootel või seisavad neis tellingud, sellel kirikul olid nii interjöör kui eksterjöör laitmatus korras. See on vist midagi maapealse paradiisi sarnast. Meenub lõik Piiblist, kui Johannes, Peetrus ja Jaakobus olid jõudnud muutmise mäele koos Jeesusega ja tahtsidki sinna jääda…
Pääs mere äärde keelatud
Järgmine sihtpunkt oli Jõhvi ja kuna meie teekond kulges ajagraafikut järgides, siis ootasid sealgi meid nii õpetaja Peeter Kaldur kui ka muuseumihoidja proua Astrid. Õpetaja Kaldur kõneles, et Jõhvi kirik on ainulaadne seetõttu, et selles on kaks täiesti korras orelit. Kiriku juurde kuulub ka keldrikorrusel paiknev muuseum. Oli tunda, et inimesed armastavad oma omapärast ja võlvitud kirikut. Teekonnal mööda kirikuid tunned selgesti, et Jumala kojad on nagu su kodu, et nad ootavad sind.
Meie ühine osadussöömaaeg oli planeeritud Toilasse, mere kaldale pankrannikule. Tuli aga pettuda, sest imepärane pankrannik, Päite pank on vahepeal eravalduseks muutunud ja kilomeetrite ulatuses taraga piiratud. Leidsime teise kauni paiga, kus saime kuulda Jumala sõna, olla palves ja osa ühisest söögilauast. Jumal hoidis meie kohal endiselt selget päikselist taevast.
Viimane sihtpunkt oli Valaste juga, julgemad käisid seda platvormilt imetlemas. See paik oli kaua suletud tsoon, kuhu keegi ligi ei pääsenud, meie rännakupäeval aga, tänu Jumalale, oli see meile imetleda.
Rõõmsameelse rahva, Liive Koppeli palvete ja ühiste laulude saatel jõudsime tänulikena tagasi oma kodukiriku juurde alles õhtul. Tahaksime siinkohal edasi anda ühised tänusõnad kõigile, kes meid sel päeval vastu võtsid, meile tarkust jagasid ning osadust pakkusid. Oleme südamest tänulikud ka meie heale ja kannatlikule bussijuhile Andrusele.

Ingrid Hage,
koguduse liige