Pastoraal

Paar nädalat tagasi kohtasin Toscana mägede vahel karjast. See kohtumine oli minu jaoks ootamatu ja rabav.

Nii esteetilisest kui vaimulikust vaatenurgast. Olin just minemas Monte Olivetto Mag­giore benediktiini kloostrisse ja sõitsin mööda käänulist teed, mis lookles hinge avardavaid vaateid pakkuva maastiku keskel. Järjekordse käänaku taga teda nägingi. Esmalt jäid silma lambad. Nad olid küll ilusas kontekstis, aga ikkagi lihtsalt lambad. Neid näeb siin ka. Siis märkasin pastore’t (’karjane’, ’pastor’ itaalia k) ehk karjast.
Ümberringi justkui renessansi kunstniku pintsli alt tulnud loodus, mäenõlvadel lõputud viinamarjaistandused, oliivisalud ja väiksed metsatukad, kus puude all õitsevad alpikannid, mägede otsas väikesed linnakesed, kus siesta ajal võib näha liikumas vaid kasse ning puude vilus istuvate vanameeste vuntse. Justkui sellest kõigest maapealsest veel vähe oleks, kasvavad kirjeldatud piirkonnas maa sees hinnatud trühvlid.
Seal, ühel laugel mäenõlval kõndiski lammaste kõrval karjane, saatjaks kaks truud karjakoera. Traataedu ega muid piirdeid ei olnud, oli vaid kaunis avarus ja karjase ning lammaste omavaheline usaldus, kirjeldamatu rahu ja helge hõllandus, mis neid ümbritses. Inglise keelt too karjane ei rääkinud ja mina olin liiga lummatud, et ladina keelest tuttavaid sõnu meenutada. Mõtlesin, et sabatiaastal tahaksin isegi seal karjaseks olla.
Nähtud pildid, nii päriselust kui kunstist võivad silme ees püsida pikka aega, nagu ka kuuldud muusika või sõnad. See karjasepilt jäi mind saatma. Muidugi tuli meelde karjane, poeet ja kuningas Taavet. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind … Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga (Ps 23:1–2,4a).
Olen kindel, et ka Toscana karjane luuletab kesk oma idülli ja loob laule. Teisiti pole võimalik!
Karjase ülesanne on hoida oma karja, juhtida teda sinna, kus on süüa ja juua, ja samas jätta lambukestele nende vabadus. Rohuliblesid peavad nad ise valima, ise läbi närima ning ise oma koha karjas leidma. Tema hoiab neid kurja eest ja juhib neid hea poole, kuid tema lambad pole ketis ega piiretega ümbritsetud. Tema hääl juhib neid. Nad hoiavad kokku, sest nii on neil hea. Karjast irdumine tähendab ohupiirkonda astumist. Kaasasündinud tarkus ütleb neile, et seda pole vaja.
Issand meie karjasena tahab, et me oleks õnnelikud. Vend Illar Hallaste matustel meenutati korduvalt, et tal oli kombeks vastata lihtsale küsimusele «Kuidas sul läheb?» põhjamaalasele mitteomasel kombel: «Mul läheb väga hästi!» Nii ongi alati, kui oled Jumalaga koos, ükskõik kus sa siis ka oled.
Jumal ei taha, et me tunneksime puudust asjadest, mis seda ei vääri, vaid et oskaksime olemasolevast rõõmu tunda. Tema, hingede Ülemkarjane, on alati meie vahetus läheduses, kuuldekaugusel. Päikeselisel päeval võime unustada tema olemasolu, aga hea on teada, et ta kannab meie eest hoolt ka tormi ja põua ajal või siis, kui maa kõigub me jalge all.
Ka siis, kui keegi astub surmavarjuorgu. Siis tuleb ju ikkagi minna üksi. Üksi koos Jumalaga. Üksnes Jumalaga. Selle oru pimedusest ei näe keegi läbi. Mitte keegi peale Suure Karjase, kes saadab meid ka surmapimeduses, kõige enam veel seal, ja juhib meid hingamisveele, usust nägemisse.
Mare Palgi