Pärt kutsub meid pisarate orust vaimumaailma

«Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan». Režissöör, stsenarist ja operaator Dorian Supin. Esilinastus ETVs 30.12.2015.
Me kuulsime ja nägime ETVs Arvo Pärti rääkimas, esinemas ja loomas. Jah, Pärt on tüüpiline õigeusklik, kes tahab olla ei miski nagu pühakud, olla alandlik ja ohvrimeelne. Ja linnusitt ja koerasitt õpetavad talle alandlikkust, toovad maa peale taevastest kõrgustest või kõrkusest ja isekusest.
Aga kõige toredam oli ikkagi see, kui Pärt laulis lapsele «Kukk, kukeke» või hoidis last süles ja mängis talle meloodiat. Ja kuigi maailm on pisarate org, oli Pärdi näol alati naeratus, natuke isegi kohtlane naeratus. Kuid Pärt on väga tähelepanelik ning lihtsad asjad räägivad talle: puhas laud, üksik õun … Ja roosikrants toob südamesse munkade palve: Issand Jeesus Kristus, halasta meie peale.
Film oli rahuliku tempoga, korduvaks motiiviks tee metsa vahel erinevatel aastaaegadel. Jeesus ütles: ma olen tee, tõde ja elu. Ja Pärt käib Jeesuse jälgedes siin hädaorus. Kiidab nuttu (vene keeles!) elu mõtteks ja soolaks ja ka rõõmuks.
Ta tantsib ja laulab ja loob muusikat. Ja ta kuulab ning ilmselt kuuleb ta nii nagu ei keegi teine, sest ta on väga isikupärane helilooja, kuigi vaimulike heliloojate truu järglane. Ja tõsine on ta ainult siis, kui ta kuulab oma muusikat. Jah, on kuulda tema muusikas pisarate nõrgumist palgel, igatsust ja halastuse palumist.
Ja kui kaamera läheb pilvede maailma, siis tõuseme ka meie natuke kõrgemale sellest hädaorust vaimumaailma, millesse Pärt meid kutsub.
Filmi vahetiitrid olid palved ja ka Pauluse tsitaat peeglist ja tulevasest nägemisest palgest palgesse. Seda kristlased igatsevad ja seda ka loodavad ja eks ikka võib soovida Arvo Pärdile, et tulevasest kohtust läheb ta läbi, ilma et tuli teda riivaks, ja et ta tõesti näeks Jumalat palgest palgesse ega ehmuks siis, vaid jääks kestma, nagu ka tema muusika jääb kestma siin maa peal.
Jaan Tooming