Parem lõuna kui restoranis

Tartu vähekindlustatud inimesed said Pauluse kiriku tiibhoones möödunud nädala teisipäeval ja neljapäeval osa jõululõunast. 

Mõnikümmend inimest oli kogunenud Pauluse kiriku kõrvalhoone saali ukse taha, et mitte jõululõunale hilineda. Sisse astunud, tekkis tunne, nagu oleksin peenesse söögikohta sattunud. Aga üheski restoranis ei loe söögipalvet ega kanna toitu ette piiskop või kirikuõpetaja. Just nii koostöös linnaga toimunud jõululõunal sündis. Meeldivas seltskonnas sai kõhu korralikult täis ja arvet ei esitatud.

Heldust ja hoolt jagades

Koguduse vabatahtlikud olid toidu valmistanud ja täitsid taldrikuid kartulite, hapukapsa, seaprae ja verivorstidega. Üks vabatahtlikest, kes teist aastat appi tuli, sõnab, et ta südames on hea tunne olla üks osaline, jagades toidu näol Jumala suurt heldust ja hoolt.  

Piiskop Joel Luhamets ütleb, et kogudusel on linnaga vältimatu sotsiaalabi andmise leping ja seal on eelarves enam-vähem prognoositud, missuguse summa eest abi pakutakse. Summat kasutatakse vastutustundlikult ja tekkinud ülejäägist korraldatakse jõululõunat. „Jõululõuna ei ole linnale lisakulu,“ rahustab piiskop võimalikke kahtlejaid. 

Räägime sellest, et inimesed on harjunud kokkuhoidlikult elama ja nende menüü on ühekülgne. Mõnel jääb võib-olla puudu oskusest oma toidusedelit koostada ja rikastada. „Kui inimene tuleb jõululõunale, saab ta korraliku söögi, mida iga päev ei pruugi saada. Täna on veidike pidupäev ka,“ sõnab piiskop.

Puudust suhtlusest

Proua Helmi on Soome koguduse liige ja käib kaks korda kuus koguduses jumalateenistusel. Ta ütleb, et pühapäeval (12. detsembril) oli koguduses pikkujoulu kirikukohviga. Ta ei mäleta täpselt, aga arvab, et on Pauluse kirikus jõululõunal käinud kolm-neli korda. Vanust on Helmil 89 ja ta saab eluga ise hakkama. Üks lastest elab Eestis, aga teine Soomes. Lapsed on teda küll enda juurde elama kutsunud, aga vanaproua on seni keeldunud. 

Härra Raivo on jõululõunal teist korda ja rõõmustab rikkaliku lõunasöögi üle. Ta on neli ja pool aastat pensionil ja temagi murekohaks on igavus. Ta ütleb, et on ka pensioni ajal tööl käinud, aga talvel pole midagi teha. Tema kaks tütart elavad Saksamaal, kolmest kasulapsest kaks elavad maal, üks Tartus.

Kiidusõnu tütarde aadressil jagub, sest üks neist on lõpetanud Hollandis ülikooli. Aga piirangute tõttu pole ta nendega kokku saanud. Raivo on vaktsineeritud ja tal on oma kindel arvamus: kui vastu oled, siis ole, aga ära roni tänavale ja ära kisa. Ta ütleb, et ta „väga usklik ei ole“ ja on eriti Tallinnas kirikus kontserdil käinud. Ning lisab, et iga inimene peab millessegi uskuma ja millegi poole püüdlema. 

Kuni surmani Eestis

Kahtlemata jääb saalis silma Paul, kes samuti aitab toitu lauale kanda. Paul Austin on koguduse vöörmünder ja kõigist vähemalt pea jagu pikem. Ta on endine Ameerika mereväe ohvitser ja Eestisse tulnud neli aastat tagasi. „Olin Eestist huvitatud juba mõnda aega. Kooliajal olin uurinud Eesti kohta ja teinud ühe Eesti-teemalise töö. Teatud taustinfo oli olemas ja tundsin, et Eesti on õige koht, kus pere ja kodu luua,“ kirjutatakse tema kohta koguduse kuukirjas.

Õpetaja Kristjan Luhamets ütleb, et Paul on koguduses asendamatu. Näiteks siis, kui seinakella on vaja tööle panna. Õpetaja viitab kahtlemata mehe pikkusele. 

Paul ütleb, et talle meeldivad verivorstid ja jõuluõhtul on nende peres taldrikul samuti verivorstid, kartul ja kapsas. Ameerikas oli sarnane jõulutoit saksa immigrantidel, sõnab ta, lisades, et sakslased on vanad sõbrad eestlastega. Paul räägib head eesti keelt, ent kultuuritausta nappus annab siiski tunda. Mees loodab, et jääb Eestisse surmani ja ütleb, et ei kavatse homme surema hakata. 

Rita Puidet