Pärdi kelluke paneb kuulajate hingekeeled helisema

Eestlasest maailmakodanik Arvo Pärt (79) on oma loominguga pakkunud paljudele kuulajatele sellise kogemuse, mida on võrreldud religioosse elamusega.

Pärast aastatepikkusi otsinguid jõudis helilooja 1970ndate lõpusirgel «oma hääleni», ta kirjutas klaveripala «Aliinale» («Für Alina») ja jõudis kompositsioonitehnikani, mille ise nimetas tintinnabul’iks (tintinnabulum ladina k kelluke). See on Pärdi loomingu märksõnaks, just see miski, mis on temast teinud Eesti kuulsaima helilooja, keda üle maailma teatakse.
Just siis, kui sai teatavaks, et meie kirik soovib ortodoksi kiriku liikmest Arvo Pärdile anda tänuks panuse eest vaimse maailma rikastamisel kõrge aumärgi, EELK Teeneteristi I järgu ordeni, oli Pärdi nimi ajalehtede esikülgedel, temast kõneldi raadios ja räägiti TVs. Kusjuures mitte üksnes Eesti meediaruumis.
Põhjuseks oli Tallinnas Noblessneri valukojas esietendunud «Aadama passioon», mille lavastas oma ala korüfee Robert Wilson. Taaskord pani Pärt kunstiinimesed kaevuma piiblilugudesse ning analüüsima Pärdi sakraalset helimaailma, meenutama esietendunud suurvormi eel loodud teoseid «Sequentia», «Aadama itk», «Tabula rasa» ja «Miserere». Pärt jagas ajakirjanduses oma meenutust kuus aastat tagasi Vatikanis Sixtuse kabelis toimunud paavsti vastuvõtust, kus ta juhtus samasse lauda lavastaja Wilsoniga. Sealt saigi alguse nende koostöö.
Möödunud aastal oli Arvo Pärt Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Loengusarjas, mida juhtis tema õpilane prof Toomas Siitan, kõneldi Pärdi helimaailmast. Helilooja osales Skype’i vahendusel ning pidas viimasel kokkusaamisel südamliku lõpukõne, kus luges ette ka oma päevikut. Tagasisidet andes nimetasid paljud, et Pärdi muusika aitab neil iseendast aru saada, jõuda sissepoole, Pärdi kelluke paneb kuulaja hingekeeled helisema.
Liina Raudvassar