Mag Marju Raabe raamat «Eesti Evangeelse
Luterliku Kiriku tekstiilid» (TPÜ Kirjastus. Tallinn 2003, 122 lk) põhineb
autori kraadiõppe uurimusel ning annab haarava teksti ja kvaliteetse
fotomaterjaliga põhjaliku ülevaate meie kirikutekstiilidest ajavahemikus
1917–2000.

«Kirikutekstiilid ehk paramendid on
tekstiilid, mida kasutatakse jumalateenistusel ja kiriklikel talitustel. Nad
täidavad praktilist otstarvet ja väljendavad oma värvide ja sümboolikaga
kristliku õpetuse sisu ning kirikuaasta perioodidega seotud sündmusi ja nende
sündmuste tähendust kristlaskonnale,» defineerib autor käsitletavat.

Ta selgitab, et kirikutekstiilide alla kuuluvad
vaimulike ametirõivad, altarilina, armulauatekstiilid, altari-, kantsli-,
köstrikantsli- ja lugemispuldikatted, seina- ja põrandavaibad ning muud
tekstiilesemed. Raabe väitel on kirikutekstiilide ajalugu peaaegu sama pikk kui
kristliku kiriku oma.

Meie kirikus on tekstiilide valmistamise
võimalused läbi aegade olnud tema sõnul erinevad. Oluline roll on majanduslikul
ja poliitilisel olukorral riigis. 1920.–30. aastaid võib kirikutekstiilide
valmistamisel lugeda tõusuperioodiks. Kasutusele võeti viis liturgilist värvi
ning lisaks neile sinine värv riiklikel pühadel tarvitamiseks.
Kirikutekstiilide valmistamise areng, mis oleks võinud viia professionaalse
eesti kirikliku tekstiilikunsti tekkimiseni, katkes seoses Eesti
okupeerimisega. Uueks tõusuks tekkis võimalus alles 1990. aastatel seoses
taasiseseisvumisega.

Huvitavaks peatükiks Marju Raabe raamatus
on ülevaade meie luterliku kiriku piiskopi ametiriietuse arengust. Võib
meenutada, et Eesti esimese piiskopi Jakob Kuke ametisseseadmisele eelnes vastava
ametirüü väljatöötamine, milleks paluti abi Rootsi peapiiskopilt.

Kuna Eesti kirikutekstiilid on seni
uurimata valdkond, võib eeltutvustatud raamatut õigusega nimetada pioneeriks
omal alal ning julgelt soovitada lugemisvaraks kõigile, kel kokkupuude kirikuga.

Liina Raudvassar