Palvetada rännates ja rännata palvetades
/ Autor: Urmas Oras / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number: 28. oktoober 2020 Nr 42 /
Küllap palvetas umbes 30 palverändurit 5. septembri, oma rännakupäeva varahommikul Kuriste Haridusseltsi algselt õigeusu koolimajaks ehitatud hoones Hiiumaal pingsalt, kui äratuskellaks oli meeletu vihmamürin vastu vastset plekk-katust. Palved kandsid vilja. Vihmalimiit sai juba hommikul täis ja ilm oli kogu umbes 25-kilomeetrise palveteekonna ajal igati sobiv.
Oodatud ja soovitud
Tänades Jumalat kõigi tema andide eest, tahan südamest tänada ka Eesti Kirikute Nõukogu noortetöö juhte Age Ploomi ja Triin Salmut juba kuuenda oikumeenilise palverännaku suurepärase ettevalmistuse ja teostuse eest. Tänan südamest kõiki Hiiumaa usklikke ja nende vaimulikke teenijaid, kes tasandasid meile teed ja rändasid koos meiega septembri esimesel nädalavahetusel.
Palverännaku formaat on jäänud samaks nagu Setumaal, Vormsis, Ruhnus, Kihnus ja Muhus: ees kantakse suurt risti ja ikoone, lauldakse Taizé või muid vaimulikke laule, peatutakse kirikuelus olulistes paikades, kuulatakse meenutusi ajaloost ja palvetatakse vastavalt eri kirikute traditsioonidele. Õigeusklikud, baptistid, luterlased, nelipühilane, vanausuline ja katoliiklane moodustasid suure ja ühtse pere.
Kuriste õigeusu kirik ja vana koolimaja olid suurepärased peatus- ja palvepaigad. Elektrivalguseta kirikus toimusid reede õhtul palvus ja veepühitsemisrituaal.
Hiiumaa õigeusupreester Aabraham Tölpt soovis kõigile palverändureile tere tulemast, ja kogu Hiiumaal viibitud aeg tundsime tõesti, et oleme seal oodatud ja soovitud. Nime poolest paastutoidud olid reedest pühapäevani külluslikud ja maitsvad. Eriline hõrgutis oli värske soolasiig, mis mõnelegi tuletas meelde fraasi „Ma armastan sind nagu siiakala!“. Andku Jumal tervist ja palju aastaid meie tublidele kokkadele, nagu ka muhedale bussijuhile, keda vajasime laupäeva hommikul ja õhtul.
Tihedalt palvemaju
Pärast laupäevahommikust palvust sõitsime Nurste baptistikoguduse palvemajja, kus Taavi Ugam jutustas, kuidas sai alguse baptistlik ärkamine 1880ndail Hiiumaal. Eriliselt jäi meelde lugu hiidlasest, keda trahviti loata palvetundide pidamise eest. Kui trahvi vastuvõtjail polnud tagasi anda, ühmas mees: las jääb ettemaksuks, ma niikuinii oma tegevust ei lõpeta.
Selle tegevuse hoogustumisest annab tunnistust palvemajade tihe võrk: polnud Hiiumaal kohta, kust oleks olnud lähimasse kirikusse või palvemajja (hiidlaste keeles ühed kabelid kõik) enam kui viis kilomeetrit. Sõda ja usuvaenulik võim on hävitanud küll mitu pühakoda, aga ometi nägime ka väga heas korras „kabeleid“.
Jõudnud jalgsi Haldi sadamasse, kuulsime Urmas Selirannalt kurba hiidlaste lahkumise lugu aastal 1944: pageti Saksa mobilisatsiooni ja Siberisse küüditamiste eest. Omanimelises külas ütles palve meie iga-aastane kaaslane Haldi Leinus.
Kristi Ugam jutustas Mänspe külas sealsetest hariduse edendajatest, kellest praegu on tunnistuseks vaid mälestuskivi. Samas Mänspel on väga heas korras luterlik kabel, kus kohalikust kirikuloost ja tänapäevast jutustasid Triin Simson ja Triinu Pihel. Kabeliaias avaldasime Aabraham Tölpti juhtimisel austust 1941. aastal punaarmeelaste mõrvatud kohalikele elanikele.
Aasta pärast jälle
Õngu külas jutustasid baptisti pastorid Enn Veevo ja Tarmo Kähr sealsest hävinud palvemajast ja Jaaksoni tammest. Jumala armastusest laulis Inga Udikas. Samasse külla toodud vana vennaste palvemaja palkidest valminud suvitusmajas nautisime perenaise Viia Vanaselja Roseni lahkust ja kuulasime Lui Remmelga jutustust vennaste liikumise ajaloost Hiiumaal.
Vanajõe oru servas jutustas õigeusu teoloog Tauri Tölpt väga mõtlemapanevalt meie vastutusest loodu pärast Looja ees.
Jalgsirännak lõppes Puski õigeusu kirikus, mis väljast paistab hiilgav, kuid sees pole ei põrandat ega õiget lage. Agu Koharilt kuulsime haridusseltsi Edu pingutustest kiriku taastamisel.
Bussiga taas Kuristesse, kus õhtusöögile järgnes palvus ja väike kontsert-ühislaulmine Kuriste kirikus Kristi Ugami juhatusel.
Pühapäeval veel jumalateenistused Kuriste õigeusu ja Emmaste luteri kirikus ning väike ekskursioon Kristi Ugami juhatusel. Hüvastijätuks kõlas: „Kui mitte varem, siis aasta pärast ikka kohtume!“
Urmas Oras
Pildigalerii:
