Palverännak Lõuna-Ameerika südames 5. osa

5.

Paraguay postisüsteemist

Sellisel reisil ei saa hakkama ilma ootamatusteta. Kui enne kodumaalt ärasõitu mainisin Villu Jürjole, kes on suurim kollektsionäär vaimulike hulgas, et kavatsen külastada ka Paraguay Petlemma linna (hispaania keeles Belén), siis palus ta, et saadaksin talle sealt postkaardi. Sama soov oli ka ühel Tšehhi filatelistil. Hiljem tuli välja, et tollel oli juba eelteadmine, et Paraguay postisüsteem pole usaldusväärne. 

Jõudsin ilusasti Beléni, kõndisin nagu õige võhik oma suure seljakotiga keskpäevase palavuse tõttu inimtühjadel tänavatel. Belén asub täpselt troopilisel lõunapöörijoonel. Vaatasin ära kiriku ning misjonäridele pühendatud skulptuurigrupi ja olin juba leppinud sellega, et postkaarti ma siit küll ei saada. Edasisõiduks sobilikku autot oodates jäin seisma tühja müügiputka varju. Varsti ilmus sinna kioski omanik, kellega vahetasime mõtteid ilma üle, mainisin ka, et kahju, et siin postkontorit ei ole. Tuli välja, et tema vend on Beléni postkontori ülem. Elab kohe naabertänava kolmandas majas. 

Läksin kohale, selgus, et seal elab nende õde, aga õde jälle teadis, kus vend tegelikult elab. Läksime koos sinna. Vend polnud kodus, kuid naine lapsega oli valmis aitama ning asusime majast marke ja postkaarte otsima. Helistas veel mehele, aga ikka ei leidnud midagi. Õnneks oli majaperenaisest niipalju abi, et ta palus oma naabril mind Concepcióni ära viia. Kui ma ühes linnas lõpuks postkontori leidsin, siis sai sealt küll marke osta, aga postkaarte soovitati raamatupoest vaadata. Ei olnud sealgi, aga viimasel päeval ühest suveniirikioskist ikka sain. 

Viimane mure oli see, et tänavapildis polnud postkaste. Alles äralennupäeval leidsin lennujaamas postkontori, kuhu sain kolm postkaarti jätta. Kolmanda kaardi saatsin enda kodusel aadressil. Kuu aega polnud mul postkastis midagi. Siis tuli Villult tänukiri. Nädala pärast sain ka ise kaardi. Samal päeval tuli teade Tšehhist. Jah, need Paraguay indiaanlased suhtlevad oma nutitelefonidega Whats­App-is, milleks neile tõesti see postkaardi saatmine! Nii nad elavadki, hoides kinni oma aastatuhandete vanustest tavadest, aga kasutades XXI sajandi võimalusi. 

Üks silmatorkav tava on matetee joomine, mida tehakse päev läbi. Jõin ise matet või tereré’t (mis on sama tee külma veega) nii kodustel kokkusaamistel, sõidul veiseid vedava autorongiga kui ületades Argentina ja Paraguay vahelist elektrijaama tammi. Teed juuakse ühisest jooginõust ühiselt filtrina toimivast joogikõrrest. Arvan, et seegi komme hakkab nüüd kaduma. 

Ühe selgituse võlgnen ma veel – mainitud La Perdicióni nimeline koht pole midagi muud kui Google Mapsis ettetulev juhtum, kui mitmed kasutajad annavad mingile paigale hüüdnime ja see jääb kaardile püsima. La Perdiciónis oli vaid üks maja ja selle elanik ei teadnud midagi sellest, et ta elab „hukatuses“ või „on kadunud“.  

Vähemalt ühe asja poolest oleme me paraguailastega sarnased. Nii eesti kui ka guaranii keeles on olemas õ-häälik. Ka nende tekstides on kirjapildis õ ja ä olemas, aga neid hääldatakse kinnise o ja a-na. Õ kirjutatakse lihtsalt kas i või y-na ja see ühetäheline sõna tähendab vett. Seda, mis meis veel sarnast on, võib muidugi igaüks ise kohapeale uurima minna. 

(Lõpp.)

Toivo Vilumaa