Palverännak Lõuna-Ameerika südames 3. osa

3.

Nemad soovisid Piibli õpetust oma elus radikaalselt rakendada. Nende põhimõtete hulka kuuluvad täiskasvanute ristimine, lahutatus riigist ning sõjaväeteenistuse eitamine. 

Juba liikumise algaastatest alates on selline radikaalsus viinud neid vastuollu riigiga, paljud on oma usu nimel kannatanud, surnud märtrisurma, ülejäänud aga rännanud ida poole. Keisrinna Katariina II ajal XVIII sajandi lõpul rändas palju mennoniite Lõuna-Venemaale. Sealt osa veel Kanadasse. Kanadas võeti 1916. aastal vastu haridusseadus, mis sätestas vaid ingliskeelse koolihariduse. Seetõttu rändasid 1926 esimesed 200 perekonda Paraguaysse ja rajasid seal koloonia nimega Menno (tänapäeval Loma Plata). 

See, mida sõber Rudolf pajatas, oli aga veelgi põnevam. Tema isa oli sündinud Siberis, Angara jõe ääres, ema aga Krimmis. Venemaale jäänud mennoniitide elu muutus pärast oktoobrirevolutsiooni dramaatiliselt. Pidevalt suurenev surve usklikele, eraomandi mitteaustamine ja repressioonid sundisid otsima väljapääsu. Terve küla soovis põgeneda üle piiri Hiinasse. Kogu ettevalmistus käis salaja, teavitamata jäeti vaid üks kogukonna liige, kes tegi koostööd võimudega. Hiinlasest teejuhiga lepiti kokku aeg ning sel ööl jäi küla tühjaks. 

Kaasa võeti kõik, mis võimalik, koduloomadki. Kahjuks ei ilmunud teejuht kohale. Oodati kogu öö, vastu hommikut otsustati tagasi minna. Paar päeva elati silmakirjaks jälle tavaelu, kuni saadi taas kontakt teejuhiga, kes eelmisel korral polnud saanud appi tulla. Lepiti kokku uus aeg. Nüüd õnnestus kõik täielikult. Aga Rudolfi isa, tollal 19aastane noormees, oli neil päevil koos kahe sõbraga ära olnud ning naastes leidis ta ees tühjad majad. Nad said kohe aru, milles on asi ja otsustasid lahkunud külarahvale järele minna. 

Teadmisteta ja halvas varustuses noorukid jõudsid kohale vaevatutena ja külmunutena. Rudolfi isal amputeeriti varbad, aga vähemalt olid nad elus ja vabad. Teised Nõukogude Liidu aladel elavad mennoniidid lubati 1929. aastal riigist lahkuda ning Läti kaudu pääsesid nad vabadusse. Veel mitme aasta jooksul kogusid rahvusvahelised abiorganisatsioonid mennoniite kokku Euroopasse, kust nad laevadega Paraguaysse toimetati. 

Eksirännakutes hoitud keel

Ameerikas tegutseva Mennonite Central Committee rahaga osteti Chaco aladel maad ning asustati koloonia Fernheim. Veel kolmaski koloonia – Neuland – asub Boqueróni provintsis. Tol ajal oli Chaco hõredalt asustatud, kuid mitme riigi huviorbiidis olev piirkond. 1932. aastal algas kolm aastat kestnud verine Chaco sõda Paraguay ja Boliivia vahel. Sõjatandril, „eikellegimaal“ sattus oma elu üles ehitama kolm saksakeelset kolooniat, rahvakild, kes ei tunnistanud relvakohustust ja riigile truuduse vandumist! Sõjas, mis nõudis 100 000 sõduri elu, jäid mennoniidid neutraalseks, aitasid vaid humanitaarsetel kaalutlustel arstiabi ja toiduga mõlema poole sõjaväge. 

Tänapäeval on need kolm kolooniat ilusasti alles, kokku elab ligi paarisajas külas paarkümmend tuhat mennoniiti. Nad toodavad 65% Paraguay piimast ja lihast. Suhtlesin Rudolfiga saksa keeles, ka kõik asutuste ja kaupluste sildid on saksakeelsed, aga kui nende omavahelist juttu kuulama jäin, üllatusin tõsiselt. Nad suhtlesid üksteisega alamsaksa keeles (Platt­düütsch). Pärast kõiki neljasaja aasta jooksul toimunud eksirännakuid rääkisid nad ikka kodukandi keelt! 

Pühapäevane mennoniitide jumalateenistus oli tavapärasest erinev. Nimelt anti aasta alguses ülevaade mullustest tegemistest, ka eelarve täitmisest ning töövaldkondade saavutustest. Iga valdkonna esindaja esitas tehtust kokkuvõtte. Viie ja poole saja liikmega koguduse aastaeelarve on umbes miljoni euro suurune. Mullu osteti kogudusele Asuncióni lähedal üks erakool ning nüüd on vaja lisarahastust õpetajate palkamiseks. 

Pool inimest km² kohta

Eraklikumad mennoniidid elavad ühtse kogukonnana estancia La Madelónis. (Estancia on suur karjapidamisfarm.) Sarnaselt amišitega ei kasuta nad tänapäevast tehnoloogiat, sõidavad raudratastega vankritega jne. Laenasin sõbra auto ning sõitsin kahe päeva jooksul 800 kilomeetrit Chacos ringi. Käisin ka La Madelónis. Värav oli suletud, aga ronisin üle aia ning uurisin ümbrust. Estancia näis inimtühi, suured hooned tundusid mahajäetutena. 

Muidugi on farmid suured, ehk ma lihtsalt ei jõudnud nende elamuteni. Pooletunnise ringkäigu järel lahkusin kedagi kohtamata. Ega ka mujal kedagi õieti polnud, kui kogu Boqueróni provintsis koos linnadega on asustustihedus pool inimest ruutkilomeetri kohta. Vaid Boliivia piiriäärsetes garnisonides elas väike hulk sõdureid, kelle hulgas eestlase ilmumine elevust tekitas. 

Toivo Vilumaa

(Järgneb.)