Palverännak Lõuna-Ameerika südames 2.osa

2.

Käisin siiski mõlemas provintsis ning Concepción oli kindlasti üks selle reisi meeldejäävamaid paiku. 

Kui juba kõik hirmud ja ohud korraga ära rääkida, siis lisan, et ette oli teada jaanuaris-veebruaris valitsev tavaline päevane õhutemperatuur 37 kraadi (Eesti soojarekord on 34 kraadi). Kurjemalt poolelt lisandus veel uudis, et just minu reisi ajal põgenes Pedro Juan Caballero linna vanglast 75 ülimalt ohtlikuks arvatavat kinnipeetut. Minu teed ei ristunud küll ühegi halva inimesega ning ka palavus vaid väntsutas, kuid ei murdnud. 

… oli teenistus juba alanud

Pärast nende paljude raadiojumalateenistuste kuulamist oli loomulik, et mu esimene sihtpunkt oligi Caacupé. Juba linna piiril seisis suur silt kirjaga „Tere tulemast Caacupésse, Paraguay vaimulikku pealinna“. Sellise tiitli on linn teeninud ära sellega, et seal on riigi suurim kirik, mis on kujunenud suureks palverännukeskuseks, kuhu tullakse ka naaberriikidest. Katedraali on külastanud paavstid Johannes Paulus II ja Franciscus. 

Kui mina kiriku juurde jõudsin, oli kella seitsmene missa juba alanud. Saal oli rahvast täis. Rahvast täis olid ka katedraali trepid ning väljak. See oli tavaline pühapäev. Kiriku nimipühaku pühal, Maarja eostamise päeval 7. ja 8. detsembril külastab teenistusi kuni 400 000 inimest ja seda linnas, kus elab 57 000 inimest. Rahvarohkusest hoolimata oli teenistusel meeleolu harras ja üksteise suhtes lugupidav. 

Mina oma suure seljakotiga nihkusin sammhaaval, aga trügimata, kiriku peaukse suunas ja varsti ulatusin ka sisse vaatama. Jäin seisma sildi juurde, mis palus, et „Austusest Neitsi vastu riietuge adekvaatselt“. Mingit vajadust nii lähedale minna ei olnud, väljas seisjatele olid üles seatud helivõimendussüsteemid ning armulauda jagati ka kiriku trepil ja mitmes punktis väljakul. 

Ootamatu tundus teenistuse lõpul ette loetud Paraguay Kirikute Nõukogu teadaanne dengepalaviku ohust. See oli pikk, asjalik ning konkreetseid ettevaatusabinõusid soovitav läkitus. Ilmselt tänu oma autoriteedile ja kontaktidele suurte rahvahulkadega on seal kiriku roll suur ka informeerijana ja õige sanitaarkäitumise propageerijana. Missa lõpul väljusid inimesed kirikust, samal ajal sisenesid uued, need, kes osalesid järgmisel, sel päeval juba kolmandal teenistusel. 

Mennoniitide kannatusrohkest ajaloost

Caacupé järel viis mind tee Filadelfiasse, Boqueróni provintsi riigi loodeosas. See provints on Eestis kaks korda suurema pindalaga, kuid seal elab vaid 60 000 elanikku. Seal ootas mind sõber Rudolf, mennoniit. Nende usu juured on XVI sajandi Euroopa taasristimisliikumises. Nime on nad saanud liikumise asutaja, Madalmaade vaimuliku Menno Simonsi järgi. 

(Järgneb.)

Toivo Vilumaa

Pildigalerii: