Palverändurite kirikus saavad teelised vaimu kosutada

Karja koguduse juhatuse esimees Tõnu Grepp oli lahkelt valmis allakirjutanu Valjalast põhja poole sõidutama, kirikut näitama ja selgitusi jagama. Karja kiriku uksed olid kutsuvalt lahti ja tulijaid tervitas kirikut valvav, hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Regina Vihuri. Kogudus on teeliste kiriku projektiga liitunud alates selle käivitumisest 2001. aastal. Meie sealviibimise ajal külastas kirikut kolm gruppi rändureid.
Omad ja võõrad
Juhtinud tähelepanu kiriku vaatamisväärsustele, eriti raidskulptuuridele, mis selle pühakoja eriliseks teevad, võtab Tõnu Grepp suuna kitsukesest murenenud trepist üles käärkambri peale, kuhu külastajad harilikult ei pääse. Siin muutub käega katsutavaks ja silmale nähtavaks sajanditetagune elu, kui kirik ränduritele ka öömajaks oli.
Sajanditevanune kamin on ka kooripealsel, kuid sinna me turnima ei hakka. Arvatakse, et palverändurid peatusid teel Skandinaaviast Riiga Karja kirikus 14. sajandi alguses, hilisemal ajal kaotas kirik ööbimiskohana atraktiivsuse.
Praegu jõuab kirikusse vähe inimesi. Tõnu Grepp ütleb, et nelipühal, mis on kirikus suur püha, oli armulaual neliteist inimest. «Inimestel pole aega poolteiseks tunniks kirikusse tulla – seesugune leigus on masendav,» on Tõnu Grepp nõutu.
Ja lisab: «Elulaad on muutunud, vanasti oli pühapäev ikka hingamise päev, siis tööd ei tehtud.» Ja ega koguduseliikmeid mitme kilomeetri raadiuses ka kuigi palju ela, miskipärast ei tekkinud kiriku ümber keskust, nagu ilmselt kirikut ehitades loodeti.
Turistidest aga puudust ei ole. «Koguduse põhiline sissetulek saadakse turistidelt ja meenemüügist,» kommenteerib juhatuse esimees.
Kutse kirikusse
19. sajandi teisel poolel elas Karjas ärksa meelega köster Carl Allas, kelle sünnist möödus 22. mail 170 aastat. Sel ajal telliti kirikusse Gustav Normanni töökojast orel ja jõuluõhtul 140 aastat tagasi laulis siinne kirikukoor esmakordselt neljahäälselt. Kümme aastat varem oli sama vägiteoga hakkama saanud Carli vanem vend Andreas Allas Mustjalas ja veel varem Martin Körber Ansekülas.
Märkimisväärse koduloo tundmisega muusikahuviline Tõnu Grepp kiidab Karja kiriku suurepärast akustikat ja on valmis pikalt rääkima, kuidas orelimeistrist sõber Tiit Kiik aitas siinse oreli korda teha.
Sageli koos Saaremaa meeskooriga välisreisidel käinud, palus siinse koguduse majapidaja sõbralt abi. Kiik tuligi kolmeks nädalaks Karja ja pani pilli häälde, pärast paigaldas Ago Tint veel ventilaatori. Ja piinlik küll, aga vallalt saadud raha jäi ülegi.
Vestluskaaslane meenutab, kuidas ta karjapoisina käis kuulamas Joosep Aaviku orelikontserte. Aavik olnud Kuressaares muusikakooli õpetaja ega tohtinud kirikus mängida, aga käis ikka salaja koos Saksa sõjaväes teeninud viiuldaja Alfred Toomingaga Karjas esinemas. Tõnu Grepp käis neil Anglas mootorrattaga bussi vastas.
Joosep Aavik öelnud, et Karja kirikus on kõige parem akustika. Sama kiitnud kirikus laulmas käinud Tallinna poistekoori dirigent Hirvo Surva.
8. juuli õhtul tuleb kirikus tasuta kontsert «Helisevad Saaremaa orelid», laulab metsosopran Vaike Kiik, vioolat mängib Kerstin Tomson ja orelit Tiit Kiik. Saaremaalt pärit interpreedid esinevad juuli alguses saare keskaegsetes kirikutes viiendat või kuuendat aastat. Tõnu Grepp edastabki siinkohal muusikutele kutse tulla nende kirikusse esinema.
Minevikuta pole tulevikku
Kogudus remontis viisteist aastat tagasi vana pastoraadihoone, kus laed olid osaliselt alla kukkunud ja vanad lauad mädanenud. Maja on kahel korral põlenud. Tõnu Grepp ütleb, et põrandaalune oli põlenud sodi täis. Lammutati vaheseinu ja ehitati hoonesse talvekirik, mida soojendab 120 aastat vana ahi.
Teises toas on eksponeeritud kohalik koduloo pärand, mille on kogunud Tõnu Grepp, koduloohuviline Arvi Truu ja kirjandusteadlane Mall Jõgi. Raamatute autoritena hakkavad silma Aino Kallas, Toomas Paul, Gustav Ränk, Mall Jõgi, Olev Jõgi, Jaan Oks, Vassili Riis, Ülo Parbus jt. Kõigi kohta on juhatuse esimehel midagi öelda: kus ta elas, kuidas ta Karjaga seotud on ja kelle sugulane oli või on.
Siin on ka nõukogude ajal uuesti välja antud õpetaja Willmanni pisike jutukogumik «Juttud ja Teggud», mis oli esimene ilmalik raamat maarahvale, ilmunud 1782. «Kuidas ma ei peaks nendest inimestest ja asjadest teadma – ma elan ju siin sees. Kui sa oma minevikku ei tea, ei tea ka tulevikku,» väljendab Tõnu Grepp oma suhtumist teadmistesse.
Koguduse õnnistus
Pikalt võib Tõnu Grepp rääkida ka siin teeninud õpetajatest. Et esimene eesti soost hingekarjane tuli siia teenima juba 1896, nimeks Karl Wöhr­mann. Isiklikult on ta kokku puutunud paljude siinsete õpetajatega, juhatuse esimehena paarkümmend aastat.
«See on tohutu vedamine, et meil on olnud tugevad õpetajad. Üldse on Saaremaal alustanud oma teadlikku elu mitu kuulsat kirikumees. Ma ei tea, millest meile selline õnnistus on tulnud,» on Tõnu Grepp rahulolev. Ja loetleb: «Leis oli kõnemees, Kutsar majandusmees, Paul tõsine, aga Tammsalu oli tol ajal väga noor.» Nii meenutab vestluskaaslane, et päästnud lauluoskajana Jaan Tammsalul paar matust.   
Koguduse praeguse õpetaja Veiko Vihuri kohta ütleb kogemustega mees, et jutlused on väga hästi üles ehitatud ja panevad mõtlema. «Elame jõukalt, meil on igal pühapäeval jumalateenistus. Nii haritud inimest pole meil varem olnudki,» tunnustab esimees õpetajat.
Elu veereb edasi
Karja kirik on kodukirikuks Rootsis elavale 90aastasele Alma Imhofile, kes 15 aastat tagasi annetas raha uute kirikupinkide ja akende tegemiseks. Tallinna kunstiinstituudi kunstnikud Valev ja Kalli Sein tegid kahele aknale vitraažid kiriku nimipühakutest. Valla abiga saadi korda elektri- ja valvesüsteem.
Esimehe käest kuulen, et kiriku ees seisev uhke kollane traktor on tema isiklik omand, sellega käib ta pühakoja ümbert niitmas. Kogudus maksab aga bensiiniraha. Tõnu Grepp ise peab Leisis söögikohta, Sassi maja.
Piirkonnas on töökohti vähe: Karja pagar, põllumajandusühistu ja püügivahendeid tootev firma. Palgad on väikesed. Mulle tundub, nagu meenutaks elu praegu siinset kirikut, mille paarikümne aasta eest pandud punane kivikatus on kui sõelapõhi ja ootab riigilt kopsakat rahasummat. «Aga küll mõõnaperiood mööda läheb,» vaatab Tõnu Grepp siiski lootusrikkalt tulevikku.

Rita Puidet

Tõnu Grepp (67) on olnud Karja koguduse juhatuse esimees paarkümmend aastat ja kirikukogu saadik neli aastat. Enda sõnul esimeses elus oli ta fotograaf ja käis kaheksa-aastaselt esimest korda tellimise peale pilti tegemas, kui isa haige oli. Kirikuga on ta olnud seotud kogu elu. Aastaid oli Tõnu Grepp vallavolikogu liige, on nüüd loobunud kandideerimast ja mõnesse parteisse astumast. 35 aastat on ta laulnud meeskooris ja esinenud paljudes riikides. Tõnu Grepp ütleb, et on väga rikas inimene: tal on viis last ja praeguseks ilmselt kuus lapselast.