Palvepäeva südamepalve

Palvepäeva järjekordsel saabumisel on põhjust küsida: mis on üldse palve?

Kas me oma rahvalt, keda peetakse üheks sekulariseerunumaks kogu maailmas, võime üldse oodata, et ta palvetaks? Kas pärast uusaja ratsionaalset kriitikat ei kõla kutse palvele pigem tobeduse demonstratsioonina? Ma arvan, et kogemusi tobedast palvetamisest on paljudel inimestel. Kuid on olemas ka teistsuguseid palveid.

Palve kui kõnelemine
Palve on kesksemaid nähtusi religiooniajaloos. Ürg­ajast peale on inimene kõnetanud pühi isikuid ja objekte, et kindlustada oma elu, ühtlasi tänades neid palvesoovi täitmise eest. Sageli on ühendatud palvega ka maagia ja loits, et mõjutada jõudusid ja jumalusi endale soovitud suunas. Palvekäed pole olnud ainult vastuvõtuks avatud käed, vaid ka kaitseks tõstetud käsivarred. Sest väedki, millest on tuntud end sõltuvat, on olnud ühtaegu head ja kurjad. Naiivses palves ilmneb ühtlasi, et «Jumalal on palvetaja kujutluses samasugune psüühiline struktuur nagu inimesel endal» (Dee).
Kõik religioonid pole siiski ühtemoodi väärtustanud palvet. Vanad kreeklased, samuti budistid ja hinduistid, on pidanud palvest kõrgemaks valgustamist (nirvaanat), mis saavutatakse askeesi ja meditatsiooni kaudu. Palve kui kõnelemine personaalse religioosse objektiga seal õigupoolest lakkab, mille asemele tuleb vaikiv sulandumine, kus inimhing tõuseb kaduvast maailmast kõrgemale ning ühineb kadumatuga, nii et inimese hingepõhi (atman) saab üheks absoluudiga (brahman).
Piibelliku usu palvele pole tundmatu kumbki element, kuid see ületab need, tõstes keskmesse dialoogilise joone ja kallutades rõhu rohkem Jumalale. Palvetaja pole enam kinnistunud oma egoistlike soovide külge, vaid arvestab eelkõige Jumala püha tahtega. Jumal on saanud lähedaseks ja tunneb meid veel enne palumist: «Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära» (Ps 139:4). Samuti hoiatab Jeesus mäejutluses, et meie palve ei muutuks paganlikuks ühepoolseks lobisemiseks: «Teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute» (Mt 6:6jj).

Palve on Jumala kutsumine
Jeesuse palve on eriti intiimne palve Jumala kui Isa poole. Et jüngritest on saanud Jumala lapsed, siis tohivad nad kõnelda temaga kui oma tõelise Isaga – või nagu sõber sõbraga. Palumine on alati ka otsimine, koputamine taevariigi väravaile, sest palve viimseks sihiks on osasaamine Pühast Vaimust ja jumalariigist (Lk 11:2–13). Naiivne soovipalve muutub siin lapselikuks tänupalveks (Mt 21:16), kus inimene annab ennast Jumala hooleks ja laseb tegutseda ainult Jumalal. «Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest» (1Pt 5:7; vrd Mt 6:25jj). Kristlik palve pole iial enam kaitseks või tõrjeks, vaid alati Jumala kutsumiseks, et ta tuleks, hindaks ja mõistaks kohut ning saadaks korda kõike oma jumalikus tarkuses.
Pauluse ajal oli Püha Vaim juba langenud ja teinud kristlased oma templiks (1Kr 3:16j 6:19). Palvest kõneleb apostel juba kui läbinisti jumalikust tegevusest inimese juures: «Me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega» (Rm 8:26). Nii nagu Kristus palvetas Pojana Isa poole, palvetab Püha Vaim kristlastes ja hüüab: «Abba! Isa!» (Rm 8:15, Gl 4:6). Inimene satub nõnda palves tõepoolest «enesest välja», tõustes kõrgemale iseendast – palvetamine on ekstaatiline nähtus (Paul Tillich). Inimene ise pole enam palve mõõt – Vaimust kantuna võib ta palvetada lakkamatult (1Ts 5:17), olla pidevalt avatud Jumala tegevusele Vaimus.
Selline müstiliseks nimetatud palvekogemus, kus inimhing kohtub Jumala Vaimuga, on saatnud kristlasi läbi aegade. See avaldub õigeusu kiriku liturgilises ülistuses, eriti aga nn südamepalves (kus korratakse mõtteis lakkamatult kindlat palvelauset), samuti lääne ordude meditatiivseis praktikais (breviaari- ja roosikrantsipalved jt). Kristliku palve erinevus müstilisest sukeldumisest seisneb selles, et palve – ka kõige müstilisem – säilitab alati distantsi Jumala ja inimese vahel. Kristluses ei ületa miski palvet, ka nn kristlik müstika jääb alati usu ja palve raamesse (Karl Rahner). Kuid lakkamatu palve võimaldab pideva (müstilise) kohtumise Jumalaga.

Kõikjal ja igaühes kättesaamatu teispoolne
Läbi sajandite on peetud palvet endastmõistetavaks. Tundus loomulik, et palvepäevil palvetati rahva pattude eest. Kuid uusaja tulles kadus palve adressaat – Jumal – tasapisi üha kaugemale hämarusse. Kuidas palvetada selle poole, keda võib-olla pole olemas? Palvevastast meelsust on soodustanud ka protestantlik kriitika katoliikluse ja munkluse aadressil, mis tabas ühtlasi müstilis-meditatiivset palvetamist. Selle tagajärjel haarasid kesksema koha taas primitiivsemad palveviisid (vagatsev sõnaohtrus, mitmesugused eestpalved lugematute asjade eest, palve mõju maagiline sidumine palvetajate hulgaga jne), seondudes antropomorfsete kujutlustega Jumalast.
Tänapäeval peab mis tahes vahetu üleskutse palvele jääma just seetõttu mõjutuks, et mõtlevale inimesele on muutunud palvetamine võimatuks. Pole juhus, et palvega on seotud ka nn teistlik arusaam Jumalast, kus Jumal on rõhutatult isik, kelle psüühika sarnaneb primitiivsel viisil inimpsüühikaga (Jumal kui inimese projektsioon). Milline võiks siis olla üleskutse palvetamisele palvepäeval?
Võiks läheneda asjale teisiti. Jumal on kristliku arusaama kohaselt küll personaalne, kuid mitte inimlik persoon, sest ta on ühtlasi kogu olemise alus – sellisena aga kõikjal ja igaühes kättesaamatu teispoolsena. Seega on Jumal ka sisemine reaalsus, kelle poole me pöördume oma mõtetes. Nii polegi enam palve puhul otsustav, kas inimene oma hinge põhjas puutub kokku Jumala või iseendaga – tal on võimalik seal kõnelda tolle Teisega, keda ta seal kohtab.
Ma kardan, et paljudele «elukutselistele» kristlastele selline üleskutse ei meeldi. Kuid võib-olla on see ainus mõeldav tee, et inimesed taas palvetama hakkaksid?

Mõelgem igavestele asjadele
Mis juhtub, kui me siiralt kõneleme tolle Teisega, kes mõnikord lausa tungivalt annab endast märku meie südames? Juhtub see, et me ise hakkame muutuma, sest muutub meie suhe tegelikkusega. Enam me ei vaatle ainult nähtavaid asju ega paiguta Jumalat «nähtamatu asjana» nendega ühele tasandile (öeldes siis, et sellist «asja» nagu Jumal ei ole olemas). Muutub ka meie    situatsioon maailmas, sest me näeme asju uue pilguga, mille kaudu ka meie enda elu omandab uue tähenduse.
Palvemõjud kanduvad ka mujale maailma, ehkki esialgu märkamatult ning vaikides (nii selgitavad oma olemasolu vajadust kloostrid). Palve toime ei pruugi olla kiire ja võib kulgeda teisiti, kui oleme kujutlenud – see hoiatagu meid liiga lihtsa palvevastuse ootamise eest. Oluline on süvenenult mediteerida, et saada võimeliseks kuulata. Kuid kasulik on ka sõnastada oma palveid, selgitamaks probleemi iseendale. Lakkamatu palvetamise harjutuseks võivad aga sobida nn Taizé-palvused oma korduvate laulusalmidega, mis jäävad hinge kauaks helisema ka pärast palvuse lõppemist.
Kindlasti tasub palvepäeval meenutada, et kaduvuse valuline kogemus ja lõpmatuse aimdus, mis on religiooni ja palve aluspinnaseks, on tuntavad ka inimestele, kes ei pea end religioosseks või ei usu Jumalat. Neilgi tasub teada, et iga tõsine küsimus kaduviku ja igaviku järele on juba teatud mõttes palve.
Aidaku palvepäev meil üle saada meie rahva patust, et me nii lõputult vähe igavestele asjadele mõtleme ja palvetame. See olgu meie südamepalve palvepäeval.

Arne Hiob,
teoloogiadoktor