Palvemeelsus ja tänu elab Pikaveres edasi

Pikaveres tähistati pühapäeval palvemaja 182. aastapäeva.

Ja tegevust jätkus kaheks päevaks. Laupäeval oli palvemajas mälestuskonverents, kus kõneldi legendaarsest praostist Gustav Maarandist (1912–2003) tema 100. sünniaastapäeval. Meenutati ka palvemajaga seotud Juta Maarandit, Priit Rannutit, Mihkel Mälku ja Gabor Bereczkit, kes kõik taevase isa koju kutsutud.

Jeesuse taastulemiseni
Kui Läänemaal palverännuteekonnal olevad Eesti Kiriku lugejad laupäeva hilisel pärastlõunal Pikavere palvemajja jõudsid, olid kõned peetud, palved lausutud ja rahvas istus söögilauas. Võtsime istet ühtekokku 300 istujat mahutavatel pikkadel puust istepinkidel ja laulsime. Gustav Maarandi poja Andrese poeg Hendrik oli laulu trompetil saatmas. Palvesõnad lausus palvemaja õde Silvi Lootsmann, kes koos abikaasa Kaljuga hoiab palvemajas elutuld. Silvi Lootsmann on ka Mihkli koguduse juhatuse esimees.
Olnud aegadest kõneldes meenutati Mihkel Mälku, kes mäletanud veel aegu, kui Pikavere palvemajas olid laulukoorid ja pilliansamblid. Pühapäeval hakkas üle lageda välja metsa poolt paistma must jutt – inimesed tulid voorina palvemajja. 1930ndatel oli õitseaeg. Rahvas ei mahtunud palvetarre sisse, osa jäi õuemurule.
Talumeeste kätetööna 1830. aastal ehitatud palvemaja asub ühe maja jagu vanast tagapool. Esimene, väiksem palvemaja sai püsti arvatavalt 1780. aastal Mälgu talu maale. Mürakas maakivi, mis praegu naistepoolse osa ukse ees, olnud vana hoone alusmüüris.
Toomas Maarand meenutas palvetunde oma lapsepõlve ajast ja isa Gustavit. Tema pikki jutlusi, mille pikkus oli tingitud bussiliiklusest, mis rahva kohale tõi ja hiljem ära viis. Gustav Maarandil on palju teeneid selles, et kogu nõukogude aja Mihkli koguduse teenida olnud palvemaja on püsinud tervena.
Sealmail tegutsenud prohvet Järve Jaan olla öelnud: «Kõik kaob, kõik kaob, aga Mälk, Mälk jääb suitsema maailma otsani.» See on tõotus, et Mälgu maadele ehitatud Pikavere palvemaja korstnast tuleb suitsu Jeesuse taastulemiseni.

Palvemajade traditsioon
Pikavere palvemaja asub maalilises samanimelises külas Pärnumaal, kus talude ja karjamaalappide vahel looklevad kaitsealused kiviaiad. Lähim suurem keskus on Koonga, kust läbi sõites viitab teetähis Pikavere kiviaedadele, aga mitte palvemajale. Eks see ole vahest heagi, et põlisesse palvekotta teavad tulla vaid pühendunud.
Palvemaja on tegutsenud 182 aastat vaheaegadeta: kaks korda kuus on Pikavere palvemaja uksed tulijaile avatud olnud. Talviti käiakse küll koos Koonga raamatukogus. Kalju Lootsmann kinnitas, et ehkki rahvast on jäänud Pikaveres ja naaberküladeski vähemaks, elab palvemeelsus edasi.
1854. aastal oli Eestis 154 tegutsevat palvemaja. Eesti Evangeelses Vennastekoguduses on neid nüüdseks alles jäänud 10. Neis on säilinud palvemajakultuur oma eheduses, võtmata kaasaegsemaid vorme. Kui ühel neist on aastapäev, sõidetakse kohale mujaltki. Aastapäeva tähistas nädalavahetusel kuulutuskoosoleku ja jumalateenistusega ka Hiiumaal asuv Pühalepa palvemaja. Septembri kolmandal pühapäeval on palvemaja aastapäev Hageris ja sealgi on olnud alati väga rahvarohke.
Kui ma kaks aastat tagasi Pikaveres käisin, oli palvemaja just uue kimmkatuse saanud. Siis õnnestus mul kohtuda ka palvemaja kõrval Kalama talus suvepuhkust veetnud Budapesti ülikooli emeriitprofessori Gabor Bereczkiga, kes meenutas palvemaja aastapäevade rahvarohkust. «Küll siin oli alles rahvast koos,» lausus ta siis.
Vennastekoguduse traditsioon Eesti külades on püsinud üle paarisaja aasta. See on olnud maalähedane ja külaühiskonda sobiv viis teenida Jumalat läbi palve ja tunnistuse. Lihtsat elu elav maamees sai emakeeles lugeda Jumala sõna.
Sirje Semm

Pikavere palvemaja
Ehitatud 1830. aastal
Maja sai uue katuse 2010. aastal
Palvemaja aastapäeva peetakse igal aastal augusti esimesel pühapäeval