Palve ja usk

Palvetamine ja usk on omavahel tihedalt seotud. Ühest küljest toob palvetamine kaasa usu. Kui elus on raske hetk ja inimene tunneb oma piire, siis sageli aitab just palvetamine.
Haigused sunnivad meid sageli mõtlema oma piiridele ja sellele, et me pole inimestena sugugi kõikvõimsad. Mõtlemine sellele, et meie tee siin maailmas lõpeb kord, ja küsimus, kas pärast surma on veel midagi, viib inimese sageli palves Jumala ette. Sellises olukorras palvetades võib inimene kogeda Jumala abi. Jumal kuuleb meie palveid ja aitab. Palvetamine avardab meie perspektiivi ja annab ka lootusetus olukorras tuge. Kui kõik siin maailmas kaob, siis Jumal püsib ja aitab meid. Nii võib palvetamine ja Jumalalt abi saamine tuua inimeses esile usu.
Teisalt kaasneb usuga palvetamine. Usk ei tähenda üksnes uskumist, et Jumal on olemas. Usu juurde kuulub ka kontakti otsimine Jumalaga. Ühendus Jumalaga seisneb temaga kõnelemises ehk palves. Inimene võib Jumalale kõnelda ausalt kõigest, mis on nii tema kui teiste elus oluline. Jumalalt võib küsida nõu ja juhatust. Palvetades on tähtis kuulata Jumala vastust meie palvetele.
Mõeldes saabuvale kodumaa tähtpäevale võime tuua Jumalale palves nii tänu kõige selle eest, mis meil on, kui ka paluda, et ta kaitseks meie maad ja rahvast tulevikus.
Kaido Soom