Palve ja usk

Pühapäeva nimetus reminiscere (= tuleta meelde) tuleb päevapsalmist: «Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!»
Selles lauses on inimese palve, milles ta otsib Jumala halastust. Elu kitsaskohtades, mil kõik tundub ebaõnnestuvat, on hea teada, et viimselt ei sõltu kõik sugugi mitte meist, vaid Jumalast, kellel on kogu meelevald.
Me võime palves Jumalale kõigist oma elu raskustest rääkida. «Issand, halasta» on üks lühimaid palveid, milles inimene tunnistab, et Jumalal on kõiges kogu meelevald ning me saame end Tema kätesse usaldada.
Jeesus võitles pimeduse jõududega ja võitis. Ta tegi haigeid terveks ning andestas patud. Palvetades võime teada, et pöördume kõike suutva Jumala poole.
Palve on tihedalt seotud usuga. Ka usus kahtlev inimene võib Jumala poole pöörduda, saada abi ja seeläbi usu jõudu kogeda ning usu oma elu aluseks leida. Seega palve tekitab usku. Aga võib öelda ka vastupidi: kus on usk, seal on ka palve.
Palve on Jumalaga kõnelemine, enda usaldamine Looja kätesse, ja iga usklik ka kasutab seda võimalust. Paastuajal on palve üks osa kristlase paastumisest.
Kaido Soom