Palve ja usk

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.               Rm 5:8

1653. a kirjutas Paul Gerhardt tuntud jõululaulu „Su sõime juures seisan ma“. Kui jätta kõrvale viide Petlemma sõimele, sobiks see sama hästi ka suure reede lauluks. Paul Gerhardt laseb meil laulda:

Veel enne, kui ma sündisin,siis sündisid sa mulle,ja enne, kui Sind otsisin, mind võtsid oma sülle. 

Kui ma ei olnud loodud veel, ju valmistas Su helde meel mu osa taevariigis.                                         (KLPR 37:2)

Jumal on paradoksaalne – ma ei väsi seda ikka ja jälle kordamast. Jeesus ei tulnud siia maailma mitte selle tõttu või tänu sellele, et inimesed oleksid olnud kuidagi eriliselt vagad ja täiuslikud. Jeesuse lihakssaamine ei olnud vastus inimkonna või selle kõige pühamate liikmete pingutustele. Vastupidi: jõule ja kannatusnädalat ning eesseisvaid ülestõusmispühi saame pühitseda selle tõttu, et inimene on patune.

Ülestõusmisöö ülistushümnis, mida selle algussõna järgi nimetatakse Exsultet, kõneldakse „õndsast süüst“ (felix culpa): „Oo, õnnis süü, kui suure Lunastaja oled sa leidnud!“ Jumala armastus toimib esimesena, kirjutab apostel Johannes (1Jh 4:19). Jumala armastus annab igaühele võimaluse saada oma patt andeks, otsides lunastust Kristuse juurest. Selleks on ta tulnud veel enne, kui taipasime teda otsima hakatagi.

Taas Paul Gerhardti sõnadega:

Ei enda pärast tulnud Sa, mu Jeesus, siia ilma.
Mind, vaest, Sa tulid aitama ja võitma minu surma.
Rist raske koormas, rõhus Sind, et taeva rõõm kord ootaks mind.
Kuis suudaksin Sind kiita!                             (KLPR 37:4)

Joel Siim