Palve

Vaata, täiskuu ise sidus valguse mu külge ja päevaküllus säratas mind, et näeksid, et olen su kohal, ja sulle meenuks alandlikkus. Vaata, kingin sulle oma ilu; ööpimedus tegi selle mahedaks ja päevakuld hindamatuks, et mõistaksid haprust ja elatud aja hinda. Vaata, hoidsin sulle oma kaunima ehte; koidu algusega küpses aeg, valmis tee sinu rõõmu Loojani.

Tean, et puhuvad tuuled toovad muutuva ja mööduva silmade ette, kuid tuleta meelde: kes külviseemet kord kandis, tuleb tänus vihke kandes. Iga tänu on täna tera ja homse päeva seeme. Süüvides nüüd, hämmastun ilust ja valvan lõikuse hommikut, sest olen vastu võtnud enam kui tagasi andnud.