Palve

Su silmad kiitsid ketrust ning aega möödunut, mil kostis vurin-surin, surin-vurin …

Koon nüüd Sulle oma tundide keskelt pika, uhke kanga, mis ilusaim härmalõngade värelusest.
Koon Sulle oma murede keskelt kauni loo, mis rõõmu toob kui esimesed laiad helbed talve eel.

Sõlmin lõimed kokku ja saan terveks, läbi sõrmede joostes saan uue hoo ja ei karda enam katkeda.
Tulen Sinu juurde oma õhtusse veerenud päevaga, tee raskeks mu silmalaud, mis on kui unenägu.

Astun üle Sinu koja läve, et tervitada koidu varajast puna – valgust, mis polegi muud kui uue algus.
Näed, taipan alles nüüd, et möödunu oli tõesti ilus, sest see oli meie koos oldud aja võlus.