Palve

Kord valgub elujärg kui küünlavaha
laiskelukana diivanile laiali
ja ajukoore alust täidab pastilaa.
Siis kistakse sind kõhevile
magusudulaevast,
kõik kalgistub,
krampvalu viirutus käib lõpmata.

Ning tasapisi taandub hoopis halliks,
hall ingel hinge nagu hoiaks
hallis vammuses.
Mustvalgel öeldut vaevu eristada suudad,
kõik hallub halli päeva hallis valguses.

Hall hajub, verev koidab,
hing idast läände
rebitud saab alasti.
Kes seda väetit-väetut hoida suudab,
toeks maa ja taeva vahele veab samba –

ja küünal põleb,
põleb ikka edasi.