Palve

Õied on ilusad, aga elu jätkumiseks peavad õitest saama viljad. Samas on õnnelik õitsemine vilja saamise eelduseks. Mulle on juba lapsepõlvest alates aastaaegadest enim meeldinud sügis. Algul hommikuse kargusega ja seenelõhnalise metsaga, siis värvilise lehesajuga. Lõpuks on oma karge ilu ka jätkuvas vihmas ning vettinud väljades, mis seavad end talveuneks valmis. Selles kõiges on täidetud missiooni rauget majesteetlikkust. Aga kui ilmastikus midagi väga paigast nihkub, võib õunapuu hakata veel ka keset hilissügist pungi paotama. Paraku taolisest õnnetust õitsemisest vilja ei tule.
Inimese elu Jumala kingitud ajas sisaldab samuti lapsepõlve habrast, kuid samas vääramatu elujõuga idanemist ja puhkevaid pungi. Nooruse vallatult ülevoolavat õitseaega. Keskea vastutustundlikku küpsemist ning viimaks vanaduspäevade kõrrepõldu, millelt linnud tänulikult nopivad külvitööst pudenenud teri. Kui aga petta end illusiooniga, et kõik ilus ja hea peitubki vaid õitsemises, saab õnn ootamatult vara otsa ning elu tervikust jäävad järele vaid varemed.
Kõik on ta (Jumal) omal ajal hästi teinud; ta on nende (inimeste) südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida. On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast. (Kg 3:11–13)