Palve

Üheks hetkeks olid Sa nähtav.
Tajusin Su kohalolu.
Viivuks.
Põgusaks pilguks.
Mu silmad olid hämmingus,
kahtlesid ja tahtsid täpsemat pilti,
ootasid kinnitust.
Kuid mu meel teadis –
see olid Sina!

Tundus, nagu oleksin saanud valguse
korraks enese kätte,
et nüüd võin ma minna.
Hirmuta.
Kõige pimedamasse nurka
ja lahendada saladusi,
mida varem pole suutnud,
pole taibanud otsidagi,
sest nüüd ma näen.

Tänan Sind, et Sa oled olemas,
et Sa oled kõikjal
ja kõigiga,
et Sa hoiad ja julgustad,
et Sa valgustad mu teid!
Ja kuuled,
kui ma sind hüüan.
Hääletult.
Nimetult.
Enese teadmata …