Palve

Kujutlen käima end kambrites ringi,
kus elamas palju kalleid mälestushingi.
Ühes ruumis on alati päike ja soe,
mu mured ja valud siin enam ei loe,
suurest südameheadusest kamber nii kena,
ikka avali uks, uksel üks sõna – EMA.
Maailm näidanud mulle on küllust ja karmust,
emaarmastust pean heldeks Jumala armuks.
Ei mäleta algust, armul lõppu ei ole,
pole headusel mõõdupuud, piiregi pole.
Sama armastus väe andis tõele, mis lihtne:
„Jeesus mis ütleb, seda siis tehke!“