Palve

Elu on vahel kui uisutamine libedal jääl – üks vale liigutus ja järgneb kukkumine. Kas julgeks tõusta ja jätkata? Lihtsam oleks ju käega lüüa – ma niikuinii ei oska ega saa, kui proovin, kukun jälle.

Kes ulataks käe, kes aitaks püsti, kes näitaks ette, kuidas on õige? Kedagi pole ju…
On siiski! Alati on keegi, ka siis, kui teda kohe ei näe.
Kukkuda ja jälle tõusta, kukkuda uuesti ja uuesti tõusta… Ning ühel hetkel enam ehk ei kukugi…