Palve

Kunagi õpetas isa mulle ühe laulu, mille sõnad olid järgmised:
Ma loodud linnuks oksale, / sest laulan rõõmsasti. / Ei tunne puudust millestki, / ei muret homse eest. / Kui lendan õhus sinavas / ja pilvepiiri kõrgustes, / siis unustan, et väike ma / ja laulu laksutan. // Kui on ka vahest pilves ilm / ja metsas ulub tuul. / Mu pesakenegi on külm, / ei laula siis mu suu. / Kuid seda kindlalt tean ma, / et homme päike kuldab maa. / Siis sellest täna rõõmustan, / et homme laulda saan.
Ma ei tea, kust need värsid pärit on. Kas leidis isa need mõnest laulikust või sättis oma mõtted riimi. Aga niipea kui nägin pilti Kanadas elavast punakuuelisest linnust, keda kohalikud kutsuvad kardinaliks, meenusid need ammu pähe õpitud read.
Märtsis algas sellel aastal paast – meeleparanduse aeg. Vahel on meie südameski jäiseid torme. Külma hingust, mis justkui ei lubagi enam rõõmul ja lootusel meile läheneda. Ümberringi on tardunud elu ja lootusetusesse mattunud tulevik. Kuid homme ometi päike kuldab maa.
Hea taevane Isa. Anna meile alandlik süda, et oskaksime leida tee, mis meid juhatab Sinu Poja kaudu kingitud lunastuse päikesepaistesse. Aamen.
Mart Salumäe