Palve

Mäletan, kui sündisid. Mäletan sügavaid, sädelevaid öösilmi ja oma pilku. See aeg on osati nii imeline, ometi nii lihtne kui tuulevihin või helveste langemine maale.

Kõike, mida pelgasin öelda,
on me ammustes vestetes tallele pandud.
Kõike, mida ei julenud oota,
ootab mõtteis vaikselt öeldule –
natuke, päriselt …
Ööd ja päevagi mäletan, Sa mu elu Issand, mis täidetud lõputu ning hoomamatuga, mu Imeline. Su taeva all seisan ja Su sünni juures, palgest palgesse öö tummises hetkes, mis oli, on ja jääb, ajatust ajasse, nüüd ja praegu. Alati!

Ja hõbedased kellukakeed helisevad ajatolmule me vahel.