Palve

Tule! Mööda vihmamärga teed tule, et aimata kuluhalli udu öist aset. Kutsun sind kaasa üle lühikese päeva, et tabada valgus, mis nähtav vaid otsijale ja taibatav vaid päralejõudjale.
Sama tee, mis hetk tagasi peegeldas kõike kaunist ja laius justkui kõikjal, sai jälle poriks ja kivideks, pilved ujutasid üle janunevaid sooni ajal, kui mõõdan maad Sinu käidud jälgi mööda.
Kohtan sõnatuid kive, mis ometi vargsi viitavad eilse päeva rändurile. Tihti varjame oma kohalolu, summutame sammud, julgemata kaasa kutsuda neid, kes ise ei jaksa või on nõutud, peljates neid koormaks. Küll sa leiad lootuse, mis meelitab tärkama, ning sirguvad needki, kes kössis või katki, kellel senini varanduseks vaid käest lastud päev.
Eks meie süda põlenud me sees, et aimata ja taibata – me ei ole sellest maailmast, ometi me elame selles maailmas.

Tekst ja foto: Arho Tuhkru