Palve

Mäletad veel,
sul pole vaja katta oma pilku
või häbeneda jalgu, mis astunud päiksetolmusel teel.

Mäletad veel,
sul pole vaja peita oma häält
või käsivarsi suruda rätti keskpäeva paitavas lõõsas.

Mäletad veel,
kui paistsin sinust läbi ja sinus pesitses üks tasane laul.
Laula mu laulu, kuniks aega on.

Varsti hommikutolm ju tõuseb naabrite sammude jadast
ning tuhmumas madalas olevate värvide sosin ja lõhn.
Ajal, mil varbad oled aohakul surunud vastu paakunud maad,
vaata, kuis sillerdab puhkuse
rahus me vaheline tee, mida öös
 astunud polnud ei kerjus,
ei ruttaja, ei võõras sandaal …

Francesco Somaini «Martüürium» (pronks), 1965
Tekst ja foto: Arho tuhkru