Palugem ja laulgem!

Tallinna Kaarli koguduse naiskooril on põhjust vaadata tagasi.
4. juunil Kaarli kirikus toimuval muusikaõhtul tähistab naiskoor oma 60. tegevusaastat, esitletakse ka tähtpäeva puhul ilmuvat raamatut «Tallinna Kaarli Koguduse Naiskoor 60». Raamatu teksti koostas Ene Pilliroog, toimetas Marika Kahar.

Algus
22. mail 1953 toimunud Kaarli koguduse juhatuse koosolekul otsustati luua naiskoor, koorijuhina vormistati tööle Evald Kutser. Koori esimene kontsertjumalateenistus oli 20. septembril 1953, esitatud laulude seas kõlas H. B. Kleini «Taaveti laul 23» («Mu karjane Sa»), mis on siiani üks naiskoori lemmiklaule.
Neil aegadel ei tohtinud ühe kiriku koor astuda üle teise kiriku läve ja laulda. Võime öelda, et seda «pattu» siiski juhtus ka Kaarli kooridega. Sel justkui kõverpeeglis moondunud ajal laulis naiskoor sisemise veendumusega «Võta nüüd Issandat, vägevat kuningat kiita!», «Mu Lunastaja elab!», «Õnnista ja hoia!» jpt vaimulikke laule.
Evald Kutseril jätkus energiat otsida teistest kooridest endale lauljaid ja ta oskas neid veenda, et igaüks tunneks end just tema kooris hädavajalikuna. Tal oligi hea kõrv häälte valikul, kokkusobitamisel ja koori ühtlaselt kandva kõlavuse tämbrilisel kujundamisel. Kui vaadata temaaegseid kooripilte, siis võib arvata, et ta kooris valitses ilmne tämbriline tasakaal, sest seal laulis erinevas vanuses naisi.
Nende seas olid näiteks Evald Kutseri abikaasa Hilda ning õed Anne-Mall ja tollal üsna nooruke Õie, Hilda Kubber, Salme Püss, Hilda Uustalu, Juta Tasa (Ronk), Vaike Kuulpak (Luik), Ljubov Kornel, Ester Salumäe (Paenurm), kauase Kaarli koguduse juhatuse esimehe Vootele Hanseni ema Lehte Hansen ning koguduse kauase õpetaja piiskop Einar Soone õed Meeta ja Milvi.
Võib-olla polegi ühe huvikoori jaoks oluline, et nende ees seisaks kõrgestiharitud muusik, vaid hoopiski vaimselt lähedane ja särav isiksus, kes lauljat hinnates oskab üleval hoida ühist rõõmsat ja pühendunud õhkkonda, sest just sellest tunti vähemalt 50ndatel erilist puudust. Püüeldi selle poole, mis on taevas, ja otsiti seda, mis kõrges, et tunda tasast seesmist rõõmu.
Evald Kutser juhatas naiskoori kaheksa aastat, kuni teda tabas äkiline surm 21. märtsil 1961. Kooril oli ette valmistatud kevadine kontserdikava, mis pidi ette kantama aprillis. Kuidas leida sellise aja jooksul uus dirigent? Ajutiselt paluti koori juhatama Evald Kutseri poeg Mati, kes oli küll 1953. a lõpetanud Tallinna muusikakooli, kuid kelle põhihuvid olid seotud hoopiski TPIs õpitud laevaehitusinseneri erialaga.
Nimetatud kontsert siiski toimus Mati Kutseri juhatusel. Evald Kutser andis järeltulevatele põlvkondadele üle suurekoosseisulised ja võimekad nais- ja meeskoori, kellest räägitakse tänini legende.

Aastad pole vennad
1961–1987 vaheldusid Kaarli naiskoori dirigendid (Ellinor Koppel, Hella Tedder, Evi Randma, Lilian Liikane). 60ndate alguses hakkas nõukogude võim kirikute tegevust veelgi enam kontrollima. Süvenesid vastuolud ka inimeste vahel, sest kaksikelu elamine viis närvid ülepingesse. Oma 1963. a aruandes konsistooriumile muretses koguduse õpetaja Edgar Hark mõnede ebatervete ilmingute pärast koguduse koorilauljate hulgas, sest seal võttis maad tagarääkimine, pealekaebamine ja kadedus.
Täpselt sama mure oli ka õpetaja Edgar Vaikmäel, kes teenis kogudust aastail 1978–1985. Ta on koguni imestanud, et kummaline küll, kuidas kõik need jutud, mida Kaarli kantseleis ustavate töötegijate või mõne muusikuga aetud said, jõudsid kohe sinna, kuhu vaja.
See, et inimesed elasid sissepoole, avaldus ka juhatuse protokolliraamatus ja naiskoori kroonikas, kus oli võimalikult vähe nimesid, sisulisi arutelusid ja sündmusi. Tundub, et kogudus tegeles pidevalt kiriku ja oreli remondiga, Kristliku Rahukonverentsi, Kirikute Maailmanõukogu, Luterliku Maailmaliidu jt peamiselt sotsialismimaadest tulnud külaliste vastuvõtmisega, rahukontsertide ja korjandustega rahu heaks, aga õnneks siiski ka palvenädalatega, mis vanemate inimeste meenutuste kohaselt ilusasti välja tulid.
Kui 1964. a külastasid Kaarli kirikut vaimulikud Helsingist ja Genfist, siis ei jõudnud nad ära imestada, kuidas kirikus nii vähe noori on. Järk-järgult hakkas kirikus üldse vähem inimesi käima, seevastu suurenes rahva seas alkoholi pruukimine. Selline minnalaskmismeeleolu ja vaimne väsimus kajastus ka koguduse kooride tegevuses, lauljate koosseis hakkas pikkamisi üha vähenema ja vananema, tasemest rääkimata. Naiskoori lauljad küsisid isekeskis: «Mis meist saab?»

Mu süda, ärka üles!
Koos ühiskonnaga algas 80ndate lõpus taasärkamisaeg ka kirikutöös. Küllaltki kiiresti virgusid rudjutud hinged ka Kaarli koguduses, kus taaselustunud muusikatööst võttis juba 90ndatel osa umbes 250 koorilauljat ja loodi ka kammerorkester.
Kui Marika Kahar koguduse naiskoori 1988. a juhatama hakkas, oli see liikmete arvult täiesti kokku kuivanud. Üks esimesi asju, mida Marika oma kooride juures sisse viis, oli palve enne ja pärast kooriproovi. See traditsioon on säilinud tänini ja lauljaile väga omaseks saanud. Kohe saavutas ta lauljatega hea kontakti veel seeläbi, et valis kooridele võimetekohase ja sügava sõnumiga repertuaari, mis inimesi puudutas. Siiski – alles 90ndate keskpaigast võib rääkida naiskoori kasvamisest ja stabiilsemast tegutsemisest.
See, et kogudusele naiskoor üldse alles jäi, oli kindlasti üks Marika Kahari olulisi töösaavutusi. Taastada lagunemise äärel kollektiiv nõuab dirigendilt peale muusikaliste oskuste suurt inimlikku empaatiavõimet. Aga vaadates ta tollast töökoormust eri kollektiivide juhatamisel ja organistina kogudust teenides, tuleb küsida, kuidas oli see inimlikult võimalik. Ta on olnud erakordselt pühendunud ja produktiivne töötegija kirikumuusikas, tundes peensusteni vaimulikku heliloomingut.

Su kiituseks, mu Looja!
Kaarli koguduse naiskoor on oma iga-aastastel laulureisidel külastanud väga paljusid Eesti kirikuid, võib öelda, et oma lauluaastate jooksul on nad suutnud kogu Eestile lauluringi peale teha. Vähemalt kord kuus on naiskoor laulnud koguduse jumalateenistusel.
Kuigi kooris pole enam asutajaliikmeid, on siin siiski staažikaid lauljaid, näiteks Vilma Kliimar, Heljo Murd, Eevi Noormets, Virve-Aino Nuka, Kaie Peterson, Ulve Tammerik ja Mall Vasar. Mitmed lauljad on tulnud leerirühmadest, näiteks Vivian Laks, Anne Lõvi, Tiiu Rikko, Egle Siias, Helen Tuulik ja Piret Uudeküll. Abidirigentidena on koorijuht Marika Kahari head abilised olnud Kaie Tanner ja Moonika Klaas, orelil on kaasa aidanud Helen Tammeste, Kersti Tarve-Petermann, Kadri Ploompuu jt.
Naiskoorile on südamelähedane barokiajastu ja klassikalis-romantilise helikeelega vaimulik muusika, vähem innustutakse gregooriuse laulust ja kaasaegsest heliloomingust.
Inimene on kui rohi, mis eluajal haljendab. Aga kasvades tõstatuvad küsimused: kas oleme osanud kasutada meile kingitud aega, kas oleme olnud ustavad selles, mis oli me hooleks antud? Koor on elanud pühendunud, ettevõtlikku, reisihimulist ja tegutsemistahtelist elu. Olnud avatud uutele tulijatele ning ületanud pöördelistel aegadel ette veerenud takistused ja kiusatusedki. Lauljail ja dirigentidel on jätkunud ustavust, kindlat vaimu ja lootust. Saagu elavaks iga heli ja laul, mis tuleb puhtast südamest!
Suur tänu kõigile Kaarli koguduse naiskoori dirigentidele, kellest oli juba eespool juttu, ja koorivanemaile, kelle seas on olnud Silvia Nei, Leida Niinsalu, Ilse Saidla, Meedi Leppik, Ester Kuusik, Merike Kirss ja Sirje Laar. Olgu rohkesti õnnistatud praegune koorijuht Marika Kahar, abikoorijuht Moonika Klaas ja koorivanem Piret Uudeküll.
Ene Pilliroog