Päikseline Taimi Välba

Tuntud koorijuhile ja kirikumuusika pedagoogile, kevadel oma 70. sünnipäeva tähistanud Taimi Välbale on see aasta olnud tunnustusterohke. Viljandi praostkond valis ta aasta töötegijaks ning peapiiskop autasustas EELK Teeneteristi III järgu ordeniga.

Taimi Välba Viljandi Paala järve ääres asuva kodu aknast 7. korruselt avaneb imeline vaade: all sillerdav veepind, otse ees kõrgumas Pauluse kirik, pisut eemal paistmas Jaani kirik ning kaugel horisondil eristab silm Paistu kiriku torni. Taimi kodu on täis päikest, seda tuleb sisse nii aknast kui kiirgab perenaisest enesest. Palju soojust õhkub ka elutoa seinal rippuva vanaduskauni naise fotoportree silmadest. Pildil olev lumivalgete juuste ja kortsumustrilise näoga vanadaam on Taimi vanaema, toosama, kes pärandas lapselapsele oma muusikaande.
«Minu vanaema oli lihtne naine, muusikalist haridust tal ei olnud, tema lauluand oli Jumalast ja seda kasutas ta ohtralt. Ta laulis sõna tõsises mõttes hommikust õhtuni, laul saatis kõiki ta koduseid toimetusi. Minu tütar, kes oli tihti tema hoida, õppis enne laulma ja alles siis rääkima,» meenutab Taimi ja lisab, et tütrest kutselist muusikut siiski ei saanud, ta õppis hoopis arhitektiks. Taimi ise on lõpetanud Tallinna Konservatooriumi muusikapedagoog-koorijuhina.
Kirikumuusika kateedri asutaja
Põltsamaal sündinud ja Tartus üles kasvanud noor muusik sattus Viljandisse muusika­elu edendama ligi pool sajandit tagasi. «Tol ajal otsustas ju riiklik kvalifikatsioonikomisjon, kus keegi elama-töötama peaks. Et minu abikaasa tuli Ugalasse tööle, õnnestus mul lasta end Mulgimaale suunata, kus asusin tööle Tallinnast Viljandisse üle toodud Viljandi Kultuurharidustöö Kooli,» selgitab Taimi. Õppeasutus muutis aastate jooksul küll mitu korda nime, Taimi tööks jäi aga ikka noortele koorijuhtimise ja sellega seotud ainete õpetamine.
1990ndate aastate algupoolel hakkas tol ajal Viljandi Kultuurikolledži nime kandvas koolis küpsema mõte hakata koolitama kirikumuusikuid-muusikaõpetajaid, kes võiksid maal ja väikelinnades taas olla maa soolaks nii nagu eelmisel sajandil muusik, kes töötas kirikus, oli rahvamajas koorijuht ja koolis muusikaõpetaja. «Mõne aja pärast tegigi toonane rektor Enn Siimer mulle ettepaneku hakata uurima võimalusi kirikumuusiku-muusikaõpetaja eriala avamiseks ja vastava õppekava koostamiseks,» meenutab Taimi.
Uue eriala juurutamine nõudis erinevates instantsides palju selgitustööd, vastuseis oli algul ühel või teisel põhjusel tugev. Aktiivne ja energiline naine pidas nõu teoloogide ja muusikutega ning viibis ka kolm kuud Saksamaal, et tutvuda sealsete kõrgkoolide kirikumuusika õppekavadega ja töökorraldusega.
1994. aastal jõutigi niikaugele, et Viljandi Kultuurikolledž võttis vastu esimesed üliõpilased kirikumuusiku-muusikaõpetaja erialale ning Taimi Välbast sai kirikumuusika kateedri juhataja. Justkui tulevikku ette nähes kogus tubli naine kõik uue eriala loomise ja arendamisega seotud materjalid kaustadesse, milleta poleks trükivalgust näinud tema mullu ilmunud raamat «Kantorikoolitus Viljandis». Sellesse väga ilusasse välja­andesse on autor koondanud ülevaate kooli- ja kirikumuusika õppetooli tegevusest aastatel 1994–2004.
Kulgeja
Kirikumuusikute õppe juhendamine eeldab õppejõu kuulumist kirikusse. Beebina ristitud Taimi ütleb, et temal võttis kiriku juurde jõudmine omajagu aega, isegi sedavõrd, et tütargi jõudis leeriõnnistuse enne vastu võtta, kui ema õige teeotsa kätte leidis. «Ma tajusin, et tütar tundis teatud vastutust ja missiooni, et mind kirikuradadele juhtida. Mulle aga ei meeldi, kui mind väga juhitakse, eelistan ise kohale jõuda.
Püüdsin ja soovisin Jumalat leida ning kadestasin inimesi, kes oma hinge palvetades puhtaks said. Minul ei olnud usaldust Jumala vastu, seepärast palve lugemine ei aidanud. Kui ei ole puudutust oma südames tundnud, siis vägisi ei saa midagi,» arvab Taimi ja lisab, et käis Tallinna sattudes tihti Jaani kirikus Toomas Pauli jutlusi kuulamas, kuna too, millest sealne vaimulik kõneles, tundus otsijale hingele kaasaega sobituv ja vastuvõetav.
«Arvasin, et kui kutsutakse armulauale, siis võivad sinna kõik kirikulised minna, kuid korraliku inimesena läksin siiski igaks juhuks kantseleist küsima, kas see ikka on nii. Loomulikult tehti mulle kiiresti selgeks, et olen valesti aru saanud,» jutustab Taimi, kes kahtleb siiani, kas selline kord ikka on Jumalale meelepärane.
Kord 80ndatel aastatel Helsingis olles sattus Taimi koos soomlannast uskliku sõbrannaga sealsesse kirikusse ning saanud tollelt oma küsimuse peale armulauale mineku kohta vastuseks, et loomulikult võib igaüks, kes seda soovib, saada osa Issanda söömaajast, täitus Taimi ammune unistus. «See oli minu jaoks erakordne elamus, mida on raske sõnadesse panna. Näis, nagu oleks tunneli suu eest raske rauduks üles tõstetud. Pisaratele ei tahtnud lõppu tulla, tundus, et kogu saast tahtis hingest välja voolata, siis aga korraga tuli rahu ja kergus,» kirjeldab Taimi oma esimest armulauakogemust.
Soomest naastes otsis ta leeriminekusooviga üles tolleaegse Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu, kes andis tööga väga hõivatud muusikule läbi töötada hulga teoloogilist kirjandust. Pärast pool aastat kestnud iseseisvat õppimist ja vaimulikuga aeg-ajalt asjade üle arutamist oli Taimi lõpuks küps ning sai ühel imelisel kevadpäeval Viljandi Jaani kirikus leeriõnnistuse.
Praostkonna muusikaelu korraldaja
Praegu on Taimi Välba nimetatud kogudusega veel ka töötegijana seotud. Nimelt juhatab ta Jaani koguduse naiskoori Iris. Erinevaid koore on tal elu jooksul mitmeid juhtida tulnud. Kõige pikemalt seob teda koostöö Viljandi meeskooriga Sakala, mille dirigendiks ta oli üle veerandsajandi ja mida ka nüüd külalisdirigendina aeg-ajalt meeleldi juhatab.
Lisaks on Taimi kanda Viljandi praostkonna muusikasekretäri kohustused, mis tähendab, et tuleb koordineerida muusikute tööd, korraldada koolitusi, organiseerida laulupäevi jms. Muusikasekretärina on Taimi korraldada ka praostkonna kooride sõpruskogudustele küllasõidud.
«Vahel on päris keeruline leida kollektiiv, kus oleks just nii palju liikmeid, kui kutsuja suudab vastu võtta. Ei saa nii, et valin ühest koorist vajaliku arvu lauljaid välja ja teised jäävad lihtsalt maha. See tekitaks kooritöös ebakõlasid,» arvab Taimi. Seekord langes valik Viljandi Jaani koguduse ansamblile, keda ta saadab nende külaskäigul Viljandi praostkonna Saksamaal asuvasse Bramsche sõpruspraostkonda.

Monika Reedik