Paganlikest ristidest kristlike ristideni

Kahe ristuva joonega märgi leiutamise au ei kuulu kristlastele.

Risti tunti tõenäoliselt juba neoliitilises kultuuris, seda tõestavad näiteks Väike-Aasia arheoloogilised leiud, liturgilised lipud (leiud Alaca Hüyükist) ja pitsatid (leiud Kara Hüyükist). Väike-Aasias kasutati risti päikese ja planeetide sümbolina. Ühel Alaca Hüyükist leitud lipul on haakristimuster. Haakriste tunti samuti Kreetal ja Kreekas. Ristimärgi leiutamist seletatakse tule hõõrumiseks kasutatud keppide asendiga. Sellega seostatakse ka otseselt haakristi leiutamist, svastika väljendab liikumist, pöörlemist.
Egiptuses oli silmusrist ankh elu ja elujõu ning selle kaudu jumalate panteoni tunnus. Ühe seletuse järgi olevat egiptlaste ankh’i loomist inspireerinud horisondi tagant tõusev või loojuv päike, mis silmapiiriga kokku puutudes näib veninuna, risti püstharu on päikese peegeldus Niiluse vees. Teise seletuse järgi kujutavat ankh vaarao sandaali kinnitusrihmasid.
Hiinlastel tähistab ristiga sarnanev kirjamärk chi arvu 10. Sama märk sümboliseerib maailma keskpunkti ja inimese «mina». Risti kasutasid päikese sümbolina Ameerika põliselanikud.

Kristliku risti tekkeloos puudub üks ja ühene seletus

Tõenäoliselt ei saagi seda olla, sest ristimärgid ei ole ühte tüüpi ning nende kasutamine sai alguse mitmes erinevas kohas. Siin on segunenud lokaalne ja universaalne sümboolika. Mitmed kristluse omaks võtnud rahvad võtsid risti üle oma eelkristlikust traditsioonist ja kohandasid uue maailmavaatega.
Varakristlikud kogudused kasutasid oma sümboolikas algselt tähtlühendeid, abreviatuure. Ladina keeles rakendati mingi sõna algustähe kasutamist eriti eesnimede ja ametinimetuste, aga isegi väljendite esitamisel. Näiteks Rooma riigi «vapiks» oli abreviatuur SPQR (Senatus Populusque Romanus – Rooma senat ja rahvas). Varakristlaste peamiseks suhtluskeeleks oli kreeka keel, nii kasutasid nad kreekakeelsete fraaside abreviatuure. Tuntuim on ΙΧΤΥΣ, tuletatud Jeesuse täielikust tiitlist: ΙΗΣΟΣ ΧΡΙΣΤΟΣ ΘΕΟ ΥΙΩΣ ΣΟΤΗΡ (Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Lunastaja). Et kreekakeelne sõna ιχτυς (ihtys) tähendab kala, siis esitati seda ka piktograafiliselt kalana. Kala kehastas kristlastele nende pühitsemisvahendit – vett. Kala oli Jeesuse koguduse põhitoit. Kala kõrval viitas veele ka ankur.
Ööl vastu 28. oktoobrit 312 nägi keiser Constantinus unes taevasse ilmumas X-i ja P-ga monogrammi. Seda saatev hääl ütles: «In hoc signo vinces» (Selle märgi all võidad ld k). Varahommikul olevatki keiser käskinud unes nähtud märgi maalida oma lahingulipule. Mulvia silla juures toimunud lahingus sai Constantinuse kaaskeiser Maxentius lüüa ja XP hakkas senise Jupiteri kotka asemel ehtima uut keisri standarti.
Aasta hiljem legaliseeris keiser kristluse, kuid siiski on kaheldav, et Constantinus pidas monogrammi XP kristlikuks sümboliks, kristogrammiks. Keisri ema Helena oli küll kristlane, kuid Constantinus austas endiselt vanarooma jumalaid. Arvatakse, et monogramm XP ei väljendanud algselt kreekakeelset nime XPIΣTOΣ (Salvitu), vaid mõistet XPEΣTOΣ (lubav õnn kr k). Samas seostatakse seda ladinakeelse sõnaga PAX (rahu).
Constantinuse ajal vermitud müntidel on monogramm keisri standardil Maxentiuse üle saavutatud võitu tähistavas võidupärjas. Keiser Fla-vius Valensi (364–378) müntidel kujutatakse kristogrammi lipukangal. Kristlikuks embleemiks kujunes XP pärast seda, kui kristlus kuulutati Rooma ainsaks riigiusuks.

Ristimärki kristluses kasutasid koptid

Kristogrammi samastamist ristiga praktiseerisid tõenäoliselt esimestena Egiptuse kristlased koptid. Juba 4. sajandil kasutasid nad paralleelselt kristogrammiga selle sarnast vanaegiptuse ankh’i. Egiptuses leiutati veel «rist», millel kristogrammi pauna kujutati karjasekepina. See sümboliseeris Jeesust kui Head Karjast. Veel kasutati kristogrammi ja ankru kombinatsiooni. Otseselt viitas ristile Jeesuse Kristuse (ΙΗΣΟΣ ΧΡΙΣΤΟΣ) initsiaalidest moodustatud kuue- või kaheksaharuline kristogramm. Sarnasusest hoolimata kristogramme ristina ei käsitletud.

Varakristlaste jaoks oli rist paganlik märk

Rist võeti omaks siis, kui kristlus muudeti Rooma impeeriumis ainsaks lubatud religiooniks ja jumalikustati Jeesuse isik. Vahetult enne oli Rooma impeeriumis Deus Sol Invictus’e (Võitmatu Päikesejumala) kultusega loodud eeldus üleminekuks monoteismile.
Vanarooma päikesejumal Sol (vastas kreeklaste Heliosele) oli algselt üks paljudest jumalatest, teda kujutati sõitmas päikesevankris. Nii peeti teda ka tsirkusevõistlustel neljahobuserakendite (kvadriigade) kaitsjaks. Keisririigi ajal hakati Soli seostama iraani valgusejumala Mithraga. 218. aastal laskis keiser Elagabalus oma kodukohast Emesast tuua Rooma Sol Invictus’e kivist võlus. Punkti pani sellele keiser Aurelianus, kes 274. aastal kehtestas Deus Sol Invictus’e kultuse. Päikesejumala päeva tähistati 25. detsembril. Ikonograafiliselt kujutati Soli pead ümbritseva särapärjaga, milles olevad kiired moodustasid risti. Ristimärgile viitasid ka päikesevankri rattad.
Deus Sol Invictus’e päev sai Jeesuse sünnipäevaks
Kui keiser Theodosius I keelas 391/392 paganlikud kultused, kuulutati Deus Sol Invictus’e tähtpäev Jeesuse Kristuse sünnipäevaks. Koos päikesejumala tähtpäevaga võeti üle sellega seotud sümboolika. Ida-Rooma keisri Theodosius II (408–450) solidus’el ehib laienevate harudega kristlik rist keisri ristisaua. Keiser Justinus I (518–527) mündil kujutatakse habemega Kristust, kelle pead ehib päikesevankri rattaga sarnanev ristiga nimbus.
Kristogrammist ja päikesevankri rattast inspireeritud võrdsete harudega märki tuntakse kreeka ristina ja see sümboliseerib rõõmu Jeesuse ülestõusmise ning pimeduse võitmise üle. Paganlusest laenatud haakrist (gammadion) tähistas Kristust kui Kõige Üle Valitsejat, Kristust Pantokraatorit (Χριςτος Παντοκρατορ). Haakristi harud viitasid evangelistidele.
Pärast kristluse riigiusuks saamist kujunes kombeks, et kirikut külastanud valitseja kinkis kogudusele rubiinide ja safiiridega ehitud kullast altariristi. Altariristi alumine haru valmistati pikemana. See ei olnud aga veel ristipuu, millel Jeesus suri. Kirjatähtedelt «laenatud» ristiharude otsalaiendid viitasid otseselt kristogrammile. Ühte sellist risti kujutatakse Ravennas Sant’Apollinare in Classe basiilika apsiidil.

Rist meenutas hukkamisvahendit

Ladina rist hakkas kristlastele meenutama vanarooma hukkamisvahendit crux commissa’t (ühendatud piinapuu, süüd lunastav piinapuu ld k) siis, kui läänekristluses tõsteti esile Kristuse surma aspekt. See seostus patu, karistuse, tasu ja isikliku pääsemise moraaliga. Algselt esitati Kristuse hukkamisvahendit risti kandmise stseenides, kusjuures Jeesuse poolt kantav rist oma mõõtmetelt tegelikult hukkamisvahendiks ei sobinud.
Ka ei olnud reaalne risti kandmine, sest crux commissa püstpalk ehk stipes seisis alaliselt hukkamiskohal. Hukkamisele viidav võis või pidi tassima vaid risti põikpuud patibulum’it. Lõpuks sarnanes crux commissa tegelikult T-ga.
Ladina risti esitamine Kristuse hukkamisvahendina põhines Hippo piiskopi Augustinuse väitel, et Jeesus suri just nelja haruga ristil crux immissa’l. Ka sobis ladina rist enam kujutama laialisirutatud kätega inimest. Tolleaegses kristlikus kunstis ei pidanudki risti kandmise stseen vastama tegelikkusele, see sümboliseeris Kristuse ohvrisurma, mis pidi inimkonda vabastama pärispatust.

Jeesuse rist oli elupuu ja võit surma üle

6. sajandist hakati risti kandmise stseeni kõrval enam kujutama Jeesuse ristisurma. Ristile löödud Kristus oli elav. Ristipuu ei olnud vihatud hukkamisvahend, vaid elupuu, mis kristliku pärimuse järgi olevat valmistatud Petsaida tiigi kaldal kasvanud «hea ja kurja tundmise puu» oksast. Idakirikus väljendas ristilöödud Kristus ülestõusmist ja igavest elu ning teda kujutati täidetuna Jumala auhiilgusega. Sellega rõhutati, et Kristuse surm ristil ei ole nurjumine, vaid võit surma üle.
Ristilöömise ikoonidel oli ja on Jeesus Elu Isand. Ristipuu on siin teisejärguline, pigem taustaks olev toetav kujund. Oluliseks detailiks on risti ülaosas lühike põikpuu, millel esitatakse kirja: «Jee-sus Naatsaretlane, juutide Kuningas», «Auhiilguse ja inglite Kuningas» või «Ma näen Teda Ristilööduna ja hüüan Teda Kuningaks» tähtlühend. Selline kahe põikpuuga rist oli aluseks õigeusus levinud patriarhi ristile. Läänes tuntakse seda lotringi risti nime all.
Kuid ikoonidele maalitud ristil kujutati veel kolmandat põikpuud, mis toetab Kristuse jalgu. See sümboliseerib saatuse tasakaalu, kahte vastandlikku kuningriiki. Kolgata mäele «istutatud» risti püstpalk kujutab endast kolme kosmilist tasandit ühendavat maailma telge. Olulise tähenduse omandas maailma keskpunktina käsitletav Kolgata mägi. Sümboolselt tähistab seda Kolgata risti kaheastmeline alus. Nikoni kirikureformi ajal hakati vene õigeusu risti alumist põikpuud kujutama viltusena. See pidi sümboliseerima lahtimurtud põrguväravat või redelit, mille abil surnu hauast taevasse tõuseb. Uut risti tuntakse vene ristina.

Rist kannatuse sümboliks ristisõdades

Läänekirikus kujunes ladina ristist Kristuse ohvrisurma kurbust ja leina tähistav sümbol arvatavasti 1095. aastal Clermonti kirikukogul, kus paavst Urbanus II kutsus kõiki kristlasi üles vabastama Püha Haud. Esimesest ristisõjast osavõtjad maalisid kiivrile ja kilbile just punase ladina risti. Samasuguse märgi õmblesid nad oma riietele ja lippudele.
Lipul oleva risti harude vahele lisati Kristuse haavu tähistavad punased veretilgad või sõõrid, pärlid. Jeruusalemma ristil asendati pärlid evangeliste tähistavate ristikestega. Kristlikus arvusümboolikas märkisid ristid samas Kristuse haavu. Veel võidi ristiharude vahel kujutada T-kujulisi naelu või kreekakeelse moto ΙΗΣΟΣ ΧΡΙΣΤΟΣ ΝΙΚΑ (Jeesus Kristus Võitja) abreviatuuri ΙΣ-ΧΣ-ΝΙ-ΚΑ või selle ladina transkriptsiooni IC-XC-NI-KA.
Bütsantsi Palaialogoste keisri «vapiks» oli kreeka rist, mille harude vahel kujutati nelja B-d. See viitas motole: Βαςιλευς Βαςιλεον Βαςιευν Βαςιλευςιν (Basileus Basileon Basileun Basileusin – Kuningate kuningas valitsemas kuningate üle). Serbia vapil on tähed kujundatud tuleraudadena.
Jeruusalemma jäänud rüütlid asutasid Püha Haua kaitseks hospitaliitide ordu. Selle liikmed kandsid välise tunnusena valget punase ristiga mantlit. Veidi hiljem hakkasid samasugust riietust kandma Templiordu liikmed. Templirüütlite rangemad reeglid said eeskujuks mitmetele teistele ordudele. Loomulikult matkiti ka nende välist sümboolikat. Ordude eristamiseks hakati kasutama eri värve ja erinevalt kujundatud riste. Tuntumad on kaheksaharuline malta rist, mõõka meenutav Püha Jakobi rist, liiliarist, Saksa Ordu suurmeistri karkrist jpm.
Ristisõdade ajal Jeesuse ristisurma kultuslik rõhutamine väljendus ka krutsifiksi (crucifixus – ristilöödud ld k) meeleolus. Ristile löödud Kristust kujutati nüüd suletud silmadega, õlgadele vajunud peaga ja kõhna piinatud kehaga. Peas oli tal okaskroon, mille tekitatud haavadest immitsesid verepisarad. Krutsifiks oli ja on katoliku kirikus kurbuse ja valulikkuse sümbol. Usklik näeb selles inimlikkuses mahajäetud Kristuse kannatusi, mis on suuremad kui mis tahes inimese elumured ja piinad.

Tiit Saare,
ajaloolane ja sümboolikauurija