Otsides elust pühadust

Inimelu õilsamaid hetki peetakse pühaduseks. Ja on selge, et see seostatakse tihti vanematega. Öeldakse: ta tundis oma vanemate ees suurt aukartust, lausa pühadust. Püha on armastus; püha on ausus; püha on kõik see, mis meeli õndsalt rikastab ja seob.
Vahel tavatsetakse öelda, et tänapäeva noortes on vähe pühadustunnet. Ei usu. Tänapäeva noorus on väga rikas, sest ta saab haridust. Nii peabki noorus tarkust pühaks põhimõttel: tarkus tarviline vara, õpi hoolega ta ära!
Petlemma tähest
Kõik algab lapsepõlvest. Siinkohal tahangi meenutada mulle ühte kallist ja lähedast inimest, tädi Juulat (ema õde). Sest just tema tõi mind kõige esmalt pühaduse mõiste juurde. Ikka ja jälle leidsin ta köögi akna all Piiblit lugemas. Iga kord kutsus ta mind enda juurde ja ütles: täna loen sulle neitsi Maarjast. Või: täna loen sulle Petlemma tähest.
Neid kohtumisi jagus nii palju, et sain üsna varakult selgeks sõna pühadus olemuse. Tädi Juula ütles alati, et kes armastab, see peab pühaks teise inimese tundeid. Või et pühadus on see, kui oskad hoida endas mõtet: ma ei tee elus mitte kellelegi haiget.
Ja hiljem, tagantjärele ma mõistsin, mis hoidis tädi nii hellana inimeste vastu. Talle oli teise inimese olemasolu midagi pühalikku, s.o tunnetuse kõrgeim vorm ise kinkis talle elus palju head, ausat, tervet. Ja ta andis sellest osa teistelegi. Nii kasvasin mina rohkem tädi kui ema hoole all.
Aastakümned on möödunud. Läinud jõulude ajal kõhklesin, kas minna kirikusse või mitte. Korraga leidsin üles oma lemmikluuletuste klade ja sealt lehtede vahelt uhke paabulinnusule. Aga see sulg oli kunagi järjehoidjaks tädi Piibli vahel. Kui tädi enam ei olnud, sai Piibli endale onutütar ja sulg kingiti mulle.
Elu ülevusest
Nii on sulg ja sellega seotud mälestused mulle tänaseni väga armsad. Ning sel jõuluõhtul otsustasin siis: «Jah, ma lähen kirikusse.» Kui tädi elaks, tunneks ta sellest heameelt. Mõistsin, et pean pühaks mälestusi temast.
Tädi oli sügavalt usklik. Ta käis igal pühapäeval kirikus. Elus oli ta jäänud üksikuks. Ema rääkis, et tädi peigmees suri noorelt. Siis mõistsin ma väga selgelt, et Piibel aitas leevendada tema valu ja üksindustunnet. Ja ta leidis usus endale murdumatu kaaslase, igaviku… Elu – seda tädi ülistas. Nii lähedase inimese kaotanud, mõistis just tema surma koledust ja elu ülevust. Ning otsides elust pühadust, leidis ta selle usust.
Kord karjamaalt tulles jäi meil üks hobune leidmata. Kõik olid kurvad. Ema valas isegi pisaraid. Siis tuli tädi, kes just oli Piiblit lugenud, ja ütles: «Olge rahulikud. Sealt karjamaalt leiame hobuse üles. Eks loomalgi ole omad tujud.»
Tunni aja pärast leidsime hobuse üles. Tädi naeratas heldelt nagu ikka. Jah, ta oli meie peres kõige tugevam inimene tänu Piiblile, kust ta ammutas alati midagi – kord teiste julgustamist, kord kaastunnet, kord pühadust!

Enda Naaber