Otepääl peeti Eesti lipu sünnipäeva

Lipu 125. sünnipäeva tähistati 4. ja 5. juunil kahe jumalateenistuse, kontserdi ja mitme teise üritusega.

4. juuni on Eesti lipu sünnipäev, sel päeval 1884. aastal pühitseti Otepää kiriklas esimene sinimustvalge lipp. Eesti lipu 125. sünnipäeva jumalateenistusel Otepää kirikus teenisid kaitseväe emeriitpeakaplan kolonel Tõnis Nõmmik ja stud theol Marko Tiirmaa.
Samal päeval heisati Otepää lipuväljakul uude, 20meetrisesse lipumasti suur Eesti lipp, mille pühitses kolonel Nõmmik. Eesti lipu muuseumi asutajale õpetaja Jüri Stepanovile käidi austust avaldamas tema kalmul, kus nüüdsest seisab uus raudrist. Kirikumõisas avati skulptor Hannes Starkopfi loodud Jüri Stepanovi büst.
Reedesel päeval oli Otepääl rahvast tavalisest enam, kohale tuldi Eestimaa kõigist paigust. Pidulik jumalateenistus Otepää kirikus oli rahvarohke. Teenistusest võttis osa vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kohal oli ministreid eesotsas peaminister Andrus Ansipiga. Jumalateenistusel teenisid peapiiskop Andres Põder, Valga praost Vallo Ehasalu, auprelaat Vello Salo,  Tõnis Nõmmik, õpetajad Mart Jaanson, Heino Nurk, Gustav Kutsar, Gustav Piir, Arho Tuhkru, diakon Enno Tanilas. Muusikaga teenis politseiorkestri vaskpillikvintett, Nõo kiriku meesansambel.  Orelil mängis mõlemal päeval Piret Stepanov, lipuvalves seisid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed.
Peapiiskop Põder küsis oma jutluses, kas polnud mehed, kes asusid rajama Eesti Üliõpilaste Seltsi ja sõitsid Otepääle pühitsema oma lippu, Jumalast kutsutud ja seatud. Olid nad ju ristiinimesed, suur osa lisaks usuteadlased. Ta märkis, et eestlastele ei ole see lipp kunagi kaduma läinud, isegi esimene Otepääl pühitsetud lipp on vaatamata ajatormidele säilinud. Eesti lipu pühadus elas väga paljude südameis edasi. Peapiiskop tunnustas EÜSi, kelle lipust sai meie rahvus- ja riigilipp, ning lisas, et nüüd, kus pühadus ei pea enam olema peidus, kaunistagu rahvuslipp iga eesti kodu ja lehvigu igas peos. «Lipu aastapäev ei ole kõduneva kanga, vaid püsiva pühaduse päev,» sõnas ta.
Teenistusele järgnes Linnamäe orus kontsert, kus esmaettekandes kõlas ka Rein Rannapi ja Indrek Hirve «Otepää kantaat». Pidupäevakõne pidas ja laulupeokollektiividele kinkis lipud president Ilves.

Tiiu Pikkur

Eesti lipp 125

•  4. juunil heiskasid Pika Hermanni tornis lipu Sirje Vill, Jakob Hurda nim Rahvaharidusseltsi esinaine Põlvast, ja kolonel Raul Luks, Eesti Eruohvitseride Kogu kauaaegne esimees ning Eesti Lipu Seltsi (ELS) liige.
•  ELS ja Jaan Poska Mälestusfondi liikmete annetuste eest telliti lipuvabrikult neli suurt lippu (2 x 3,14 m) ning kingiti Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA-le. Viimane annab lipud üle lauluväljakule ja Kalevi staadionile.
•  4. juunil käisid läbi vihmasaju Tartus Jakob Hurda ja Miina Härma, ühe esimese trikoloori õmbleja hauale lilli viimas ja küünlaid süütamas ELS koos Laidoneri seltsi ja Pätsi muuseumi rahvaga.
•  Tartu ülikooli aulaaktusel pidas vägeva pidupäevakõne Tõnis Mägi.
•  Indrek Hirv tutvustas Tartus raamatut «Sinimustvalge needus».
•  Athena kinos näidati filme Eesti lipu ajaloost.
•  5. juunil avati Otepää pastoraadis Vaal galerii kunstinäitus «Sinimustvalge Eesti kunstis». Eesti Post esitles lipupäeva marki; esimese päeva templil on lipulaulu algusread «Kaunistagem Eesti kojad…».

---

 

Peapiiskop Andres Põderi jutlus Eesti lipu 125.aastapäeval Otepääl 5.juunil 2009.

 

Armsad Eesti lipu aastapäeva kirikulised. Loen teile piibliteksti 2. Moosese 7: 9-10,  mille lipu pühitsemisel 125 aastat tagasi võttis oma kõne aluseks õpetaja Rudolf Kallas:

„Kui vaarao räägib teiega ja ütleb: Tehke mõni tunnustäht!, siis ütle Aaronile: Võta oma kepp ja viska vaarao ette, siis see muutub maoks!“ Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ja tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Aaron viskas oma kepi vaarao ja ta sulaste ette ja see muutus maoks.“

Miks valis Kallas selle piiblikoha? Kas pidas ta silmas hoopis laiemat konteksti, hoopis vägevamat sihti, kui ühe lipu kasutuselevõtt? Ehk leiame vastuse küsides, miks läksid Vana Testamendi mehed vaarao, tollase suurvõimu kehastaja ette? – Selleks, et täita neile Jumalalt  antud missiooni ja kuulutada: Lase mu rahvas vabaks!  See oli oluline hetk Iisraeli rahva orjusest pääsemise teel. Ka lipu pühitsemine Otepääl on olnud oluline samm eesti rahva teel iseseisvusele. Vaid 34 aastat hiljem tõusis trikoloor riigilipuna Pika Hermanni tippu. Selleski võib näha tunnustähte.

Kas polnud ka mehed, kes asusid rajama eestlaste oma üliõpilasorganisatsiooni – Eesti Üliõpilaste Seltsi  ja sõitsid Otepääle pühitsema oma lippu,  Jumalast kutsutud ja seatud?  Olid  nad ju ristiinimesed, suur osa lisaks usuteadlased. EÜS-i põhikirja koostaja, stud.theol. Aleksander Mohrfeldt, kirjutab oma mälestustes pühitsemispäevast:

„ Pärast lõunat jõudis kohale Valgast noor õpetaja Rudolf Kallas, kes ka alles hiljuti meiega ülikooli pinkidel istunud, Emajõel sõitnud, õhtusil koosolekuil ja koosviibimisil meie väga ihaldatud ja lugupeetud kaasvõitleja oli olnud. Peaosa lipu pühitsemisel oli temale antud…“

 

Edasi refereerib Mohrfeldt Kallase kõnet, mida tänasel tähtsal päeval on põhjust tsiteerida:

„Kõneleja seletas piiblisalmi najal:

 

Kepp on tugi käimisel, püstiseismisel ka; kepiga ulatud sinna, kuhu muidu käsi ei anna. Kepp on kaunis asi, tarvilik tugi edasiminekul, abinõu tagasitõrjumisel, takistab libisemist.

 

 Sama on ka lipp neile, kes seda ustavalt, antud tõotuse kohaselt kannavad ja au sees hoiavad. Moosese kepp muutus maoks, kui see maha visati. Madu kohutas, sai kardetavaks ja kihutas põgenema ta kandja. Millal hoiame lippu käes ja kõrgel? Eks siis, kui truuduse tõotuse täidame. Selleks  jõudu ja julgust annab taevas. Seda aidaku meil meeles pidada lipu sinine taevavärv. Nagu must süsi annab heledat tuld, nõnda mustal mullal ja musta mure all kandkem taevalist armastustuld südames – sellest saame valgust eluteele ja – tööle. Mahavisatud truudustetõotus muutub hädaohtlikuks kõigepealt truuduse murdjale.  Sellised olid kõneleja mõtted“

Need mõtted on aktuaalsed seni, kuni püsib meie lipp.  Indrek Hirv on valgustanud kuuldud kõnega haakuvat pärimust hilisemast ajast, pühitseja pojapoja  reeturlikku tegutsemist okupatsiooniaastatel  ja tema traagilist enesetappu mürgi läbi.

 

Kas ka siin on tegu tunnustähega? Ettekuulutuse täitumisega? Ideaalide, pühaduse ja Jumala hülgamise hukatusliku tagajärjega? On see vaid üksiku saatus või väljendub siin üldine seaduspära? Ainet selle üle mõtlemiseks meie ajaloos jätkub.

Eesti rahva jaoks pole meie lipp aga kunagi kaduma läinud. Jumal on lasknud läbi ajatormide imeliselt säilida isegi esimest, siin Otepääl pühitsetud lippu. Mäletan lapsepõlvest vanemate suurt riidekirstu, kus,  hoolimata stalinismiaja hirmudest, hoiti tekkide vahel meie kodutalu trikoloori. Sellel lipul oli õnn lehvida taas vabas Eestis. Ja tema polnud ainus. Eesti lipu pühadus elas edasi väga paljude südames.

 

Parafraseerides luterlikku kirikuhümni oli dr. Heinrich Rosenthal pühitsemispäeval öelnud:  „Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida!“ Ka see ettekuulutus on seni täitunud.

Kepi vägi peitus Jumala Sõnas. Lipp, sõltumata mõnest seadusaktist või organisatsiooni otsusest, võib ikkagi jääda vaid riidetükiks. Mida lisab siis lipule õnnistamine ja pühitsemine?  – Lipu kandjate ja austajate seotuse millegagi, mille õilsus ja  tõeväärtus on suurem neist endist, on ajatu, tulenev  Jumala Sõnast ja tema pühadusest. Sellisel lipul on tähendust, selline lipp saab olla jumalikuks karjasekepiks. „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!“ palvetab Jeesus oma ülempreesterlikus palves. Taevane tõde sisaldab ühtaegu õigust ja õiglust, armastust ja halastust, osadust ja vastutust.

Poliitilises jagelemises, majanduslikus kaoses ja eetilises allakäigus on põhjust taas silme ette tõsta  meie  püha rahvuslipp. Lipp, mille ülesandeks on ühendada, vääristada, julgustada, juhtida vabadusele. Mõistagi on see esmajoones vaimne ülesanne ning tõelise vabaduse annab vaid Jumal.

Tunnustagem Eesti Üliõpilaste Seltsi, kelle lipust on saanud meie rahvuslipp ja riigilipp,

 

kelle liikmed õnnistatud lipu lehvides Otepäält tagasi sõitsid, „tänulikud ja rõõmsad, kinnitatud ja karastatud tulevasele tööle“, nagu meenutab Mohrfeldt.

 

Armas akadeemiline pere, armsad üliõpilased, noored ja vanad,  õed ja vennad! Kutsun teid jätkuvalt olema meie rahva vaimueliidiks,  kandma edasi meie lipu vaimu: arvestama Jumalaga ja seeläbi teoks tegema inimeseksolemise üllast kutsumust!

Pühadus ei pea enam olema peidus!  Kaunistagu rahvuslipp iga eesti kodu ja lehvigu igas peos! Astume sellega vastu kui tahes vägevale vaenlasele, kasvõi kuradile! Kuid ärgem unustagem: seda vaid siis, kui ka Jumala Sõna ei ole peidus, kui ta kõlab igas suus, kui ta pühitseb ja uuendab iga inimest.

 

Lipu aastapäev ei ole kõduneva kanga, vaid püsiva pühaduse päev. Seepärast – apostel Pauluse sõnadega:  Pühitsegu rahu Jumal meid läbi ja läbi, et kõik mis meil on, vaim, hing ja ihu, saaks hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseni (1 Tess 5:23). Aamen.

 

Peapiiskop Andres Põder